Harda Roosna Millise võimaluse eest presidendiks oldud aastatel olete tänulik?
Kui võrrelda seda, mida teati Eestist aastal 2006 ja mis praegu on, siis Eesti tutvustamine on olnud kõige parem võimalus. Eesti on väga hästi tuntud, see peegeldub ka selles, kuidas Eestist kirjutatakse ja räägitakse. See toimib tänu Eesti nutikusele, Eesti innovatiivsusele, et asjad, mida mujal ei ole tehtud, on tehtud ära Eestis. Kuid sul võib olla maailma parim toode, aga kui sa ei turusta seda, ja keegi sellest midagi ei tea, siis keegi sellest midagi ei tea. Küll aga usun, et paljud eestlased, kes on olnud sunnitud minema või siis on vabatahtlikult kusagile välismaale kolinud ning seal tegelenud kohaliku bürokraatiaga, on avastanud kui võimas on see, mida Eestis on ära tehtud e-valitsemise alal. Seda valdkonda tõsteti esile ka Maailmapanga digiteemalises arenguraportis, mis äsja ilmus. Mul on tõesti hea meel, et see raport tehti täiesti ilma Eesti panuseta – see ei olnud meie promo. Kolleegium, kes selle raporti kokku pani, tuli siia, ma viisin nad Ülemiste tehnoloogialinnakusse, et näidata, mida meie siin teeme, ja kõigil jäi suu lahti – kas see on võimalik?
Keda prognoosite uueks presidendiks?
Ei suuda prognoosida, võiksin isegi öelda, et ma ei taha prognoosida, kuna põhiarutelu on käinud selle üle, kes on “tehtav”. Kusjuures ma ei ole näinud, et keegi oleks küsinud ühe, teise või kolmanda inimese käest, mida tema arvab ühest, teisest või kolmandast asjast. Nii, et kui ainukene kriteerium on, kas ta läheb läbi, siis ma ei usu, et see on väga hea Eestile.
Mis on järgmise presidendi peamised väljakutsed?
Nagu on selgunud ammu, ei ole Eesti üksik saar, mille ümber toimuvad asjad teda ei mõjuta. Eesti vabariigi presidendil on põhiseadusest tuletatavad kaks ülesannet: üks on julgeolek Eesti riigikaitse kõrgeima juhina ja teine on välispoliitika. Vastavalt oma nägemusele tegeleb ta muude asjadega, aga need on põhiülesanded, millest mööda minna ei saa. Arvestades, mis on meie ümber ja seda, et me ei ole üksik saar, siis kindlasti peaks uuel presidendil olema mingi minimaalne kompetents neis valdkondades.
Üks meie riigi suuremaid eesmärke on rahvaarvu suurendamine või hoidmine ja samal ajal ei tehta selleks väga lihtsaid, kuid vajalikke asju. Mille taga see kinni on?
Ma usun, et meie soovis arendada õhukest riiki. Et ärme paneme raha nendesse projektidesse. Siis ongi tulemus käes. Õhuke ja väike riik. Omariiklus on siiski selline luksus, mille juures pead arvestama, et on asju, mis lähevad maksma. Kui me mõtleme, et oleme pool Kopenhaagenit, aga meil on 35 välisesindust, siis on selge, et mõned asjad on kallimad. Pool Kopenhaageni linna ei pea endale ostma näiteks tanke. Õhukest riiki võib propageerida ja on mõistlik ebaotstarbekaid kulutusi vältida, aga on asju, kus on mõistlik investeerida. Näiteks tuleks juba kaotatud inimelude tõttu Tallinn–Tartu maantee neljarealiseks ehitada. Isegi presidendi autos istudes näed aeg-ajalt, kuidas mõni hull otsustab pimedas kurvis teisest mööda minna ja tuleb sulle vastu.
Mida arvate mõttest, et Eesti rahvaarv võiks kasvada kahe miljonini?
Üks erakond seda propageerib. Ma üldiselt ei hakka arvustama poliitikuid, kui nende tegevus on seaduslik. Kui tiivustada inimesi lapsi maailma tooma, siis peame vaatama, et vanemad suudaksid sotsiaal- ja hariduskuludega toime tulla, kuni laps saab 18 või 22 aastat vanaks, sõltuvalt sellest, millal tema koolitee lõpeb. Kui seda teha inimlikult, siis see ei ole õhuke riik.
Rahvastik võib kasvada ka immigratsiooni kaudu, mis oleks täiesti mõistlik. Aga praeguse meeletu populismi tõusu lainel ma kardan, et see ei tule kõne alla. Me ei ole mõistlikult rääkinud immigratsioonist. Ksenofoobia kasv teeb mind murelikuks. “Kui-on-must-näita-ust” -poliitika on mingist teisest ajastust. Meil on ju mustanahalised eestlased. Meie enda kaaskodanikud. Inimene, kes on Hiiumaal üles kasvanud, räägib sulaselget eesti keelt, aga me ütleme, et ta ei ole eestlane, anname talle peksa.
Üles kirjutas
