Neljapäevane Kõpu postiring algab Kärdlast ja valmissorteeritud lehtedele on Toomas ise saajate aadressid peale kirjutanud, mõnele lihtsalt eesnime. Keerame Kõrgessaare maanteelt saare südame poole kruusateele.
„No kuidas sa elad?“ hõikab Toomas memmekesele, kes värava juurde lehele järgi tuleb.
Enamasti keerab ta vilunud kaarega postkasti ette, kirjad-lehed sisse ja edasi. Mõnes kohas on manööverdamist rohkem ja tuleb autost välja hüpata, nii saab päevaga 5000 sammu kokku. Kõige parem, kui postkast jääb ikka juhipoolsele küljele.
„Kui Kalev oma postkasti üles pani, siis ta kohe pidas mind ükskord siin kinni ja küsis, et kas on ikka hästi pandud,“ rõõmustas Toomas.
Mitme lehe ja kirjaootaja jaoks on postiljoni tulek päeva kõrghetk. Maantee ääres asuvast lilleküllasest aiast tuleb välja habras eakas daam, uhke sinine sametkübar peas ja väike korv käes: „Tule, ma korjan sulle ploome.“ Sõidamegi edasi sületäie magusate ploomidega.
„Ma pean neile vahel meelde tuletama, et pean ikka oma kolesterooli jälgima, liiga tihti neid kooke vastu võtta ei saa.“
Mitme lehe ja kirjaootaja jaoks on postiljoni tulek päeva kõrghetk. | Eike Meresmaa
Lisaks „memmekestele“ ootavad Toomase postiringi kassid ja koerad. Vana klišee on ju see, et koerad ikka postiljonide peale hauguvad ja mõned lausa hambad säärde löövad. Ka temal on kaks kogemust koerahammustusest, mis olid eriti tülikad arstide soovitatud marutaudisüstide pärast.
„Peremees oli kehva kuulmisega. See oli veel see aeg, kui ma viisin inimestele pensioniraha ja me olime kokku leppinud, et ta ei lase koera õue, kui ma tulen. Aga see väike tige nähvits sai ikka uksest välja ja krauhti hambad sisse.“
Vahejuhtum pole aga Toomase loomaarmastust kahandanud. Teel on tal kaasas viinerikarp, mille sisu lahkelt oma karvastele sõpradele jagab. Postiautot kuuldes on need juba värava juures ootamas.
„See on venekeelne koer, aga eks ta viinerist ikka aru saab,“ kommenteerib ta ühe värava juures. Koer kuuluvat ukrainlasele, kes seal pererahva juures abiks on. Ühe maja juures, kus pakile järgi tulijat ootama jääme, selgub et Toomase karvane sõbrake on hiljuti hoopis lahkunud. Lohutav sõna pererahvale leidub alati.
Postiautoga sõidab Toomas viimased 8 aastat. Enne seda oli ta pikalt poebussi roolis ja kunagi ammustel aegadel viis leivaautoga kaupa Hiiumaa väikepoodidesse, mida enam ei ole. „See siin oli Kidaste pood, müüja elas kohe siinsamas läbi metsa,“ avab ta korraks ajalugu.
Sellest sügisest on ta tööl poole kohaga: „Teen kuus kümme tööpäeva, see on täitsa paras,“ on Toomas rahul. „Õppisin selle Kõpu ringi selgeks ja teisi ei tahagi sõita. Miskipärast teised postiljonid jälle seda Kõpu ringi eriti ei salli.“ Ühe päevaga tuleb kokku umbes 180 kilomeetrit.
Pakisaajatele peab natuke aega ette helistama, et nad teaks kodus olla. Kord oli vaja pakk viia Einole.
„Helistasin siis pool tundi ette, et hakkan tulema, aga telefonile vastas üks naine. Küsisin, et kas saan Einoga rääkida, aga ta ütles ainult, et ei saa, Eino on vannis ja pani toru ära. Rohkem enam telefoni vastu ei võtnud, tee või tina. Mis ma hädaga teen? Helistasin Eino naabrimehele, et kas ta teab midagi. Kui olin loo ära rääkind, hakkas see sõber seal telefoni otsas naerma niikui hermus: Einol ei ole ju naist ega vanni ega isegi mitte vett majas!“ Aga pakk Einoni jõudis.
Teinekord hüüdis üks pakiootaja proua koputuse peale, et tule aga tuppa. „Ma lähen siis tuppa ja hüüan, et kus sa oled? Vastab, et tule siia edasi. Ja siis kukub karjuma mis hermus – proua istub teises toas peegli ees puhta eevaülikonnas!“ jutustab Toomas. „Ma jätsin paki sinna ja läksin välja, siis küsisin, et miks ta mu siis ometi tuppa kutsus. Ta oli arvanud, et ma olen ta ema. Nüüd iga kord enne paki viimist küsin ta käest, et kas tal on ikka riided seljas ja saame selle üle palju naerda.“
Vahel on tellitud pakkide eest vaja postikullerile maksta. Kord oli ta ühelt pakisaajalt uurinud, et kas tahab maksta sulas või kaardiga, see hiidlase huumoriga vastu: „Ma maksan taaras!“
„See memmekene läheb poe poole vist, või ei, surnuaialt tuleb. Tal oli poeg, aga see läks… eks see pudelivärk ikka.“ Toomas tunneb ringile jäävate kodude lugusid, ka nende, kellele täna kirja ega lehte viia pole. „Kas tead, kes siin majas elavad?“ küsib Toomas muigvel suuga. „Kui ma sulle nime ütlen, siis kohe tead! Need on ju Piip ja Tuut!“
Toomasel on selged isegi pikaajalised suvehiidlased ja nende koduloomad. Hirmuste külas jagas hiljuti lesestunud proua Sirje oma meeleliigutust, kui Toomas oli talle postkasti pandud Hiiu Lehe peale kirjutanud „Vaata lk 8!“ – seal oli „Kuhu minna“ lehekülg. Sirje ütleb: „Mõtle, ta soovitas, et ma natuke meelt lahutaksin. Lihtsalt nii armas.“
Vahest on töö ohtlik ka. „Korra viisin ühele noormehele tähitud kirja ja selle isal katus sõitis. Kui kuulis, et tähitud kiri, tahtis minna tuppa kaheraudset tooma. Naine jõudis enne ukse peale vahele,“ meenutab Toomas pigem kaastundlikult, sest eks inimestel on omad hirmud. Tänapäeval on palju pettusi ja siis mõned kardavad kõike ja kõiki.
Suureranna ja Kiduspe vahel tuleb vastu ratsakolonn. Toomas aeglustab, et hobused saaks rahulikult teelt ära pöörata ja lehvitab ratsanikele. „Ma olen oma sõitudel peaaegu kõiki loomi näinud, sel aastal on eriti palju oravaid. Ainult karu ei ole näinud. Nüüd suvel, kui lugesin, et Ojaküla kandis turistid karu nägid, vaatasin küll iga kord hoolega ringi, aga seni pole nägema juhtunud.“
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Kust ta rõõmsameelne ja abivalmis meelelaad tuleb, ei oska Toomas ise seletada, aga valitsust kirumas või elu üle kaebamas teda ei kuule.
„Elu on ju ilus!“
Võibolla on asi selles, et väiksena mitme lastekodu vahel väntsutatud Toomas on päriselt raskeid aegu näinud ja satub ka nüüd nii töö kui muu tegevuse tõttu kokku inimestega, keda elusaatus pole hellitanud. 2005, kui suri Toomase abikaasa, leidis ta lohutust luterlikust kirikust ja on sealt edasi liikunud Hiiumaa kristliku misjoni koguduse juurde. Koguduse sotsiaaltöö osana viib ta poest väljapraagitud leiba-saia kehvemal järjel inimestele.
Aasta tagasi sai vahetatud teine puusaliiges, jaanuarist oli ta tööl tagasi. „Mis mul üksiku inimesena ikka teha on? Saan kodust välja, suhtlen inimestega.“ Ta loodab jätkata kuni tervis ja olud võimaldavad. Poeg sattus töö tõttu juba 1990ndatel Saksamaale ja abiellus seal Märjamaalt pärit Eesti tüdrukuga. Elavadki siiamaani Berliinis, kus Toomas ka külas käinud on.
„Poeg ikka kutsub, et tule ja vaata ilma, aga eks on juba käidud kah.“
Tubi nimi oli tema esivanematel ammu aega, enne nimede eestistamist kirjutati see Tubbi. Kuigi kõlab sarnaselt koduküla Tubalaga, pole see ometi selle asukohaga seotud, sest sinna sattus Toomas koos oma perega elama hoopis kolhoosi ajal. Kui Eesti vabaks sai, hakkasid nad loomi pidama – kõiki peale hobuste, aga väiketaluniku elu oli raske ja Toomas loobus sellest lõplikult peale abikaasa surma. Siis sattuski poebussiga sõitma, alguses plaaniga aidata projekt käivitada, aga lõpuks jäi kuueks aastaks, kuni vasak puus enam ei lasknud tööd teha.
„Tegin just oma sõprade perele „nostalgialaksu“ üllatuse enne kooliaasta algust – poisid ei olnud kunagi poebussil käinudki, sõitsime jupi maad kaasa. Pärast käisime Käinas karti sõitmas, ma jäin teiseks.“
Nagu ikka, nägi ta ka selle jupi peal juba vanu tuttavaid kundesid poebussi ajast. „Ma ütlesin ühele suvehiidlasele kohe, et „sind ma mäletan, sa oled linnast“, aga järgmises peatuses lendasin ikka orki. Hüüdsin ühele mehele „Tere, Ülo“, aga see polnudki ju Ülo.
Postiljoni kohustuste hulka kuulub ka postkastidest kirjade-kaartide kaasa võtmine – enamasti vaatab sealt vastu tühjus, ainult Kõpu tuletorni postkastis on ikka turistide postkaarte. Kes ikka enam kirju saadab.
Küsimusele, millest ta unistab, tuletab Toomas meelde põhiväärtusi: „Et meile ei tuleks sõda, nälga, viletsust. Minu vanaisa käis ära Siberis, tuli tagasi peale Stalini surma ja elas veel üsna kaua.“
