Erakogu 
Helja Kaptein Kärdlas vaiksel tänaval metsa ääres elab vanapaar, kes rühkinud üksmeelselt aastakümneid edasi, kasvatanud lapsi, käinud tööl ja vahetpidamata ehitanud-kõpitsenud oma eluasemeid. “Meie oleme nii tavalised inimesed, pole midagi erilist,” lõi pereema käega. “Oleme olnud teineteise kõrval ja üksteist aidanud, vanaduses üksinda on raske, hea, et on tugi kõrval. Juttu me palju ei ajagi, mõistame üksteist ka sõnadeta. Ja vahel saab palju öelda ka väheste sõnadega.”
Urve rääkis, et tülitsenud nad polegi, mingid väikesed naginad, aga tüli… ei mäleta. “Kas sina mäletad?” küsis ta abikaasalt, kes vastuseks pead raputas.
“Peab andma õiguse teisele, kui arvad, et tal on hea mõte, peab olema tolerantne,” rääkis Urve. “Naise kavalus on ka see, et seada asjad nii, et mees arvaks, et see on tema mõte.”
Ja muidugi on tähtis hoolimine, austus teineteise vastu, ei tohi olla isekas ja järele peab andma, loetleb ta veel pika kooselu saladusi.
Abielu registreeris koristaja
Kokku said Urve ja Ats Jausas. Kärdla keskkooli lõpetamise järel arvati haridusosakonnast, et Urve võiks minna Jausa kooli eesti keele õpetajaks. “Õpetajaid oli vähe. Seal oli suur küla ja vähe tüdrukuid,” meenutas ta. Nii oligi, et õpetajad said endile traktoristid ja kombainerid meheks. Kes ei abiellunud, läks minema. Ats aga oli toona sealses Kommnoore kolhoosis autojuht.
Abiellusid nad reedesel päeval, 23. juunil, sest tahtsidki abielluda jaanilaupäeval. Kärdlasse Pikka majja, kus asus siis perekonnaseisuamet, sõitsid nad taksoga. Urvel oli seljas valge, peaaegu läbipaistev ja siniste väikeste lilledega kleit. Pruudikimp oli valgetest pojengidest. “Toona ju muid lilli suurt polnudki,” ütles Urve.
Kaasas olid Urve õde Eha ja Atsi vend Ülo koos naise Aasaga. Kohapeal selgus, et ametnikku, kes abielu pidi registreerima, sel päeval tööl polnudki. “Nii pani meid perbüroos paari koristaja Helga Kokla, kes seda asja ikka niipalju teadis. Imestan, et meid ikka ära registreeriti, sest ma unustasin ka passi maha ja käisin pärast veel andmeid andmas,” rääkis Urve.
Pulmapidu kaks päeva
Pulmapidu peeti esmalt kodus Jausas. Atsi ema oli hea kokk ja tuppa oli kaetud pikk laud. Ise nad ettevalmistusi ei teinud ja külalisi ka ei kutsunud, kõige eest hoolitses ema. Õnnitlema ja pulma oli tulnud kooli direktor koos oma mehega ja kolhoosi esimees oma prouaga, naabrid ja lähemal elavad sugulased. “Põhiliselt söödi ja joodi õlut, sest Atsi isa oli küla tuntud õllemeister,” meenutas Urve. Ats lisas, et Juurman Viktor kääksutas akordioni. Laanepuu Maimu oli suur lauluinimene, aga palju lauluks läks, seda ei mäletagi. Kodus polnud ruumi tantsida, aga pärast jaanitulel Jausas mere ääres jõe kaldal külaplatsil sai tantsu lüüa küll.
Järgmisel päeval sõitis noor abielupaar Salinõmme ja seal olid siis Urve vanemad ja tädid teinud laua ja tema sugulased olid kogunenud sinna. “Minu isa-ema olid usklikud, mingit joomist polnud,” ütles Urve. Ka klassiõed tulid pulma ja sealsed naabrid. “Nii et pulmapeod tehti meile välja.”
Sõit nagu autoga
Jausas elasid vastabiellunud kaks aastat, kuni sealne kool jäi neljaklassiliseks. “Mul kadus töökoht ja haridusosakonnast suunati mind Suuremõisa,” rääkis Urve. Ta võttis koha vastu, sest siis sai lapsed jätta ema-isa juurde. Ats alustas autojuhina Putkaste sovhoosis.
“Minul oli jalgratas, Atsil võrr ning Ats võttis mul õlast kinni ja sõitsime nagu autoga,” meenutas Urve, kuidas töölt koju vanemate juurde sõideti. Suuremõisa lossist anti neile küll üks tuba, aga seal polnud toidukeetmise võimalust ja lapsi polnud kusagile panna. Hädapärast oli võimalik seal ööbida. “Enamuse ajast sõitsime, aga kui olid lumised-tormised päevad, olime paar ööd ka Suuremõisas.”
Urve meenutas, kuidas kord enne jõule juhtus nii, et nad mõtlesid, et ei lähe vanemate juurde, aga siiski läksid. “Ema oli hommikul öelnud, et saame hakkama, aga kohale jõudes selgus, et isa oli jäänud haigeks, emal talitada lehmad-loomad, minu kaks last ja õe poiss ka veel, sest Eha oli ühe lapsega haiglas,” kirjeldas Urve. Mamma rabeles kolme lapsega ja Eha poiss, kes oli vaid 11-kuune, jäi ka veel väga haigeks. Telefone toona polnud ning Ats pidi minema Suuremõisa tagasi ja helistas siis teemeistri juurest haiglasse. Sanitaarauto viis haiglasse isa ja õepoja Olavi. Arst ütles, et see on nakkav haigus ja kui ka teistel lastel kõht läheb lahti, kutsuge arst. “Minu vanemal poisil läkski kõht lahti, Ats helistas ja viidi meidki haiglasse,” meenutas ta. “1964. aasta vahetuse oli Eha oma kahe poisiga ja mina oma poisiga haiglas, ka uue aasta võtsime haiglas vastu.”
Pidi oskama ehitada
Aasta pärast kolisid nad Suuremõisast Kärdlasse, kuhu ostsid remonti vajava maja. “Igavesti vana maja ostsime Prähla Ossilt, odavalt saime kätte, sest raha palju polnud,” rääkis Urve. Maja seisukord oli kehv, aga kuna Ats ise ehitas, said nad hakkama. “Mu mees oli nii tubli, et põrandad, aknad, katuse – kõik tegi ise,” kiitis Urve.
Majaehitus polnud Atsile võõras, sest kui ta oli vaid 17 aastane, põles nende isakodu maha ning Ats oli ainus mees majas – isa oli Siberisse küüditatud.
Kui nende Kärdla maja juba peaaegu korda sai, tuli jälle kolima hakata, sest Urvel avastati tolmuallergia. “Magada sain ainult istudes ja arst ütles, et lahti saan sellest vaid uude kohta kolides,” rääkis Urve. “Meil oli siis juba viis last, raha polnud tagavaraks, ka minu ühe jalaga isa elas meie juures. Kaheksa suud oli laua ümber ja kust sa selle raha võtad?” meenutas ta raskeid aegu. “Laenasime, süda küll valutas, aga vana maja oli juba korda tehtud, selle müügist saime raha tagasi.”
Ka uus maja, kus vanapaar praegugi elab, oli pooleli ehitamisega. “Seinad püsti, mõned aknad olid eest ära, maja keskel oli suur sügav auk,” meenutas Ats. Jälle tuli ise ehitada.
Urve käis lasteaias tööl. “Kui Ats koju tuli, tegin söögi valmis, lapsed-papa jäid koju ja tulime siia tööle,” rääkis ta. Iga päev peale tööd ehitasid nad niimoodi kahekesi südaööni välja.
Majas oli valmis üks tuba ja köök, kui suri Urve isa. “Plaanitud oli, et naistepäeval kolime sisse, aga ei saanud nii kaua oodata, tulime 9. veebruaril. Magasime põrandal reas, süüa saime köögis teha ja nii palju oli kasu, et olime kohapeal, ei pidanud kuhugi minema.”
Urve ütleb, et tema mehel on kuldsed käed. Ka praegu ei istu vanahärra vagusi toas, vaid samal ajal kui perenaine talvepäevil kõigile järeltulijaile sokke koob, kõpitseb Ats endise lambalauda kallal. “Mis ta tühjalt seisab,” rehmab ta käega.
Nutikust ja leidlikkust on sel mehel jätkunud ka tööl, kus talle maksti preemiaid ja kus ta oli kogu aeg autahvlil. “Kui ta oleks hakanud kõrtsis käima ja raha maha jooma, siis poleks midagi saanud,” kinnitas proua.
Viis, seitseteist ja kuus
Urve ja Ats ehitasid uue maja valmis, lapsed kasvasid suureks, kõik läksid ära oma elu peale ja nad jäid kahekesi. Kõige vanem poeg Maidu (59) elab Tallinnas, Aivo (57), Elmo (53) ja Tiit (51) elavad ja töötavad Hiiumaal, tütar Maire (48) Saaremaal. Viiel lapsel kokku on 17 last ja lapselapselapsi juba kuus. Suure uhkusega näitavad Urve ja Ats lastelaste pilte. Tavaliselt käivad lapsed ja lapselapsed igal aastal vähemalt kaks korda Hiiumaal ja see on nagu suur kokkutulek, aga nüüd see koroona… “Mandri lapsed kasvavad nii suureks, et ei tunne äragi…,” ohkas perenaine.
Kuldpulmade puhul korraldasid lapsed neile üllatuspeo samas kohas, kus Atsi ja Urve abielu registreeriti, muuseumi Pikas majas. “Meie ei teadnud asjast midagi, kästi viisakad riided selga panna ja autosse istuda. Tükk aega mõtlesime, kuhu viiakse,” ütles Ats. 50 aastat tagasi Pikas majas muidugi sellist pidulikkust kui kuldpulmade ajal, polnud.
“Ka tänavu pidid kõik kokku tulema, aga ega me ju midagi täpsemalt ei tea,” lisas abikaasa. Muide, Urve õde Eha ja tema abikaasa Ago Remmelkoor tähistavad 60. pulma-aastapäeva paar kuud hiljem, 26. augustil.
2009. aastal valiti Urve ja Ats Harjak vabariiklikul Vanavanemate fondi konkursil imelisteks vanavanemateks
Hoolivus ja iseseisvus kodust kaasa
Tiit Harjak ütles, et nende perest sirgunud lapsed on kodust kaasa saanud hoolivuse, teistega arvestamise oskuse, aga ka iseseisvuse.
“Kaasa saadud ellusuhtumises on olulisel kohal ka kohusetundlikkus, töökus, mõistlik majandamine ja põlvkondade vahelise sideme hoidmine,” loetles Tiit iseloomuomadusi, mille eest emale-isale tänulik olla.
Tiidu sõnul on nende emal-isal olnud selge rollide ja vastutuse jaotus: kõik muidugi hoolimise ja armastuse taustal: “Isa on olnud selgelt perekonna pea ja ema samas kael, mis pead pöörab… Mõlemad rollid vajavad omamoodi tarkust ja neil on see jaotus hästi välja tulnud.”
Tiidu sõnul on nende vanemad eesmärkide poole ikka koos rühkinud: isa panustab kõikvõimalike mehelike oskuste ja teadmistega, ema omakorda on lahtiste kätega perenaine. Kindlasti on see olnud põimitud teineteisega arvestamise ja hoolimisega – teineteise panust tunnustatakse ja imetletakse siiralt.
“Kodu rolli inimeste arengus on raske üle hinnata, see on vundamendiks elluastumisel,” leidis Tiit. “Üksmeelsed vanemad on kindlasti eeskujuks, kuidas ka eriarvamuste puhul kaaslasi austades ning solvamata ja halvustamata edasi liikuda. Stabiilsest ja üksmeelsest kodust sirgunud lapsed leiavad elus oma koha kergemini.”
