Esimesed erkoranžikas-punased õunviljad lopsakate marjakobaratena väeka pihlapuu rüpes on küpseks saanud, olles tõeliseks maiuspalaks erinevatele lindudele ja metsloomadele ning andes aimu sügise tasasest ligi hiilimisest.
Külmasid trotsides on ta meie jaoks üks olulisemaid ning vastupidavamaid viljakandjaid. Esivanemadki on pihlakat kolme olulisema hiiepuu sekka arvestanud, tamme ja pärna kõrval. Vanarahva suus on pihlakas kandnud ka pihelga ja pihla nime.
