Kui hiidlased pidid hakkama viis aastat tagasi hädaabinumbrile 112 helistama Kuressaarde, oli segadust üksjagu. Nüüdseks on hiidlased teenusega valdavalt rahul.
2006. aastal toimus kiirabi väljakutsetes suur muutus – Hiiu maakond liideti Häirekeskuse Lääne-Eesti keskuse teeninduspiirkonnaga. Lühidalt tähendas see hiidlase jaoks, et numbrile 112 helistades vastas kohaliku inimese asemel Kuressaare päästekorraldaja ning alates 2009. aasta märtsikuust Pärnu päästekorraldaja.
Igasuguseid asju juhtus: abivaja asukoha selgitamisel ei saanud üks osapool teisest aru, helistajad ei mõistnud kõne ootelejätmise teadet. Vahepeal soovitas isegi Hiiumaa haigla peaarst Gennadi Aavik kiiruse ja selguse huvides helistada pigem otse haiglasse.
Liiga pikk selgitus
Lehele rääkis oma loo Aino Kerde, kes ise pea 40 tööaasta jooksul meditsiiniga kokku puutunud nii tervishoiu- kui ka sotsiaalministeeriumis.
2009. aasta märtsikuus sõitis ta koos abikaasaga Kärdlast Kõrgessaarde kodu poole. Enne veel, kui Kerdede auto linnapiirini jõudis, tundis abikaasa südamepiirkonnas kohutavat valu.
“Kuna olen ise meedik, polnud mul kahtlustki, et mehel on infarkt. Muidugi valisin kohe 112, sattusin kõnega Pärnusse ja siis hakkas küsitlemine pihta: Kuidas te teadsite, et tal on infarkt? Kuidas te nii ütlete, äkki on hoopis midagi muud? Vastasin, et ma tean, et on infarkt – palun saatke kiiresti kiirabi,” meenutas Kerde.
Pärast seda kui ta oli kõigiti üritanud selgeks teha, et olukord on tõsine, ei muutunud suhtlemine dispetšeriga kergemaks, pigem vastupidi. Häirekeskuse töötaja nõudis nende asukoha täpset kirjeldust. Kerde selgitas kohta nii hästi kui oskas – Kärdla linna piiril Kõrgessaare maanteel bensiinijaama juures. “Tema küsis vastu, kui mitu meetrit sinna või tänna – tead, ma ei mäletagi enam täpselt neid küsimusi, sest need olid nii tobedad,” ütles Kerde nüüd.
Kuna infarkti saanu oli tol hetkel 82aastane, oli hädakutse kiireloomuline. Kui naisterahvas veelkord uuris teispool toru, kuidas autojuht sinna ikka tulla oskab, sai Kerdel mõõt täis: “Kõik Hiiumaa autojuhid teavad, kus see koht on!” Naine katkestas kõne, kiirabi oli umbes kahe minuti pärast kohal ja kõik lõppes õnnelikult.
Kemplemine dispetšeriga seevastu võttis aega viis minutit. “Oleks võib-olla kauemgi võtnud, kui ma poleks kõnet nii nahhaalselt ära katkestanud, et lõpetage see küsitlemine ja edastage teade kiiremas korras Kärdla kiirabile,” on Kerde siiani veendunud.
Pikk kõne ei tähenda abita jätmist
Häirekeskusel pole tagantjärele võimalik konkreetse juhtumi käiku kõnesalvestuse põhjal selgeks teha, seega ei saa nad ka öelda, kas ja kuidas oleks kõnele vastanud päästekorraldaja teisiti pidanud käituma. Nimelt kohustab seadus Häirekeskust säilitama kõnesalvestusi vaid kalendriaasta jagu.
Häirekeskuse kommunikatsioonijuhi Edvi Freiberg ütles, et ühe juhtumi põhjal ei saa teha põhjapanevaid üldistusi häirekeskuse töö kvaliteedi kohta viieaastase perioodi jooksul. Pealegi on vahepeal muutunud Häirekeskuse töökorraldus ja toimunud väga mitmeid päästekorraldajate täiendkoolitusi.
Alates 2010.a teisest poolaastast vastab üks päästekorraldaja hädaabikõnele ja teine päästekorraldaja annab kiirabibrigaadile või päästemeeskonnale väljasõidukorralduse. “Töökorralduse muudatuse järel antakse väljasõidukorraldus juba kõne ajal ja kui päästekorraldaja räägib helistajaga pikalt ei tähenda see mingil juhul abisaamisega viivitamist,” selgitas Freiberg.
Hiidlased valdavalt rahul
Mullu läbi viidud uuring näitas, et hiidlased koos valgamaalastega on telefoni 112 teenusega kõige enam rahul.
Nii oli 75 protsenti hiidlastest teenusega väga rahul, ülejäänud pigem rahul. Päästekorraldaja poolt esitatud küsimusi peeti samuti asjakohasteks: pooltel juhtudel väga asjakohasteks ja pooltel pigem asjakohasteks.
Sarnane uuring viidi läbi ka 2008. aastal. Tollal osales uuringus vaid üks hiidlane, kellel oli viimase 12 kuu jooksul hädaabinumbrile helistamise kogemus. Vaid ühe uuringus osalenud Hiiumaa elaniku tõttu oli rahulolu teenusega sajaprotsendiliselt väga hea.
Kommentaar
Hiiumaa haigla kiirabi vanemõde Ene Tõldsepp: Kui inimene valib 112, võib ta kõne sattuda üle Eesti ükskõik kuhu. Meile saadetakse Pärnust kutse edasi, see on kodeeritud ja öeldakse aadressiks näiteks Kõpu küla. Ükskord selline juhus oligi, aga see Kõpu oli Viljandimaal. Meie eelis Hiiumaal on selles, et saanud väljakutse oskavad meie autojuhid juba inimese nime järgi õige asukoha leida.
Kui me kohale jõudes patsienti ei leia, võtame raadio teel ühenduse häirekeskusega, misjärel antakse meile helistaja telefoninumber.
Kutseid, kus häirekeskus eksib, on siiski vähe. Vahel helistavad inimesed meile otse kirurgia numbrile, siis saame ise täpsustada. Kuid ega see asja lihtsamaks ei tee, sest me ei tohi välja sõita enne, kui oleme häirekeskust teavitanud.
Häirekeskusel on juhend, mille järgi helistaja peab vastama 35 küsimusele. On olnud juhuseid, kus Kärdlas tuleb inimene jooksuga haiglasse, et kutse edasi anda, sest kuigi ta on häirekeskusse helistanud, on ta jänni jäänud küsimustele vastamisega. Kiirabi sõidab muidugi kohe välja, küsimustele vastatakse hiljem.
Tihtipeale ei osata ka teed juhatada ja kõige halvemini oskavad seda teha ametnikud: perearstid ja sotsiaaltöötajad. Põhjuseks, et inimesed käivad nende juures, mitte vastupidi ja seepärast nad ei tea, kus keegi elab. Tihti on ka kutse tegija nii ähmis, et ei suuda täpselt selgitada, kuhu kiirabil tulla tuleb.
Valekutsete tegemises, kuigi neid juhtub väga harva, saab süüdistada ikkagi päästeteenistuse töötajat, kes parasjagu häirekeskuses valves. Ta kas ei täpsustanud maakonda või kuuldes küla nime oletas, et see küla asub just selles maakonnas. Samanimelisi paiku on aga Eestimaal väga palju.
Suurem probleem on väljakutsed, kus kiirabi tegelikult ei vajata. Paraku on vaid kolmandik telefonil 112 tehtud väljakutsetest kiirabilised ja kaks kolmandikku mitte.
Küsis JAANUS KÕRV
HELEN MIHELSON
