Hiiumaa pärandniitude taastamisel on näiteid nii õnnestumistest kui ebaõnnestumistest ja iga juhtum on õpetlik, ütleb keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Sarv.
Mis eristab hästi taastatud rannaniitu halvasti tehtud tööst?
Kaie Sarv: “Hästi taastatud rannaniidul on tööd tehtud selliselt, et tulemus ei riiva silma. Silmatorkavaid kände, tüükaid ja puuroikaid ei ole, roopaid pole ja kui ongi, siis on need tasandatud ja taimestuvad enamuses juba samal vegetatsiooniperioodil. Kehvasti tehtud töö puhul on alal kõrged kännud, tüükad, kohati on kasvama jäetud viletsates valgusoludes kasvanud nõrka võsa, mis kohati on ka räsitud; maas vedeleb palju igas suuruses roikaid, selgelt on näha puitmaterjali väljaveopaigad. Sellisel alal on raske kõndida ja loomadel keeruline toituda; seal on oht vigastusteks ja elupaigale omase taimestiku taastumine on häiritum. Maastik ei näe harmooniline välja.”
Kas need hinnangud on puhtalt subjektiivsed?
“Hinnangud lähtuvad alati inimesest ja on alati subjektiivsed, kuid pärandniitude taastamise tööle hinnangu andmisel lähtume ekspertide objektiivsetest uuringutest taimede kasvutingimuste, ökosüsteemide toimimise ja muu sellise kohta. Lähtume sellest, mida oleme näinud erineva tehnikaga tehtud tööde tulemustest ja eri kasvukohtade taastumisvõimekusest. Ühe elupaiga taastamine on teadlik tegevus – selle teadlikult ja hästi tegemine on läbi mõeldud ja arvestab paljude eri aspektidega korraga. Enne tööde planeerimist peab olema selge, mis on sel alal varem olnud, milliseid väärtusi see endas on kätkenud ja kas tasuks hakata tegema kulutusi selle taastamiseks, taasloomiseks. Taastaja peab tegema tööd visiooniga, austusega, tunnetusega ja hoolimisega.”
Kui ma vaatan alasid, mis äsja taastatud, siis tundub, nagu seal oleks tuumaplahvatus toimunud – kõik need rebitud tüved ja songermaa… kas nii on õige?
“Tõsi, paraku näeme maastikul ka selliseid elupaiga taastamise juhtumeid. Sellistel juhtudel on töö võtnud teha firma, kes teeb seda hankega, kelle jaoks on see objekt, mis tuleb tähtajaliselt lihtsalt valmis teha. Nii võib juhtuda, kui tööd tehakse lihtsalt tegemise pärast. Hanke võitnud firma on sunnitud mõtlema, kuidas kulusid kokku hoida. Kulusid hoitakse kokku, kui töid teha kiiresti ja näiteks niita peenikest võsa kõrgelt, sest siis ei käi niiduk vastu maakonarusi ja kive, puruneb vähem ja kulusid on vähem.
Kui tööd ei tehta justkui enda jaoks, vaid tegemise pärast, siis võibki taastatud objekt pärast tööde lõppu näida kui songermaa. Vahel on selliselt taastatud ala mõne korralikult taastatud ala kõrval ja siis ongi kontrast hea ja kehva töö vahel suur.
Kui taastamist ei ole organiseerinud keskkonnaamet, siis ei saa me vastutada teiste tehtud töö eest ega väga palju muuta ka teise asutuse töö lõpptulemust. Kiirustades taastatud alade puhul oleme püüdnud töö organiseerinud asutusega suheldes olukorda paremaks teha – vahel on see õnnestunud, kuid mitte alati. Paope looduskaitsealal taastatava rannaniidu puhul ei anna meilegi asu, et selle alaga on nii õnnetult läinud, kui algsed olud oleks tegelikult võimaldanud õigete töövõtetega ja õigete ilmastikuoludega saavutada ilusa tulemuse.”
Kas lootusega, et kümne aasta pärast on pilt parem, tulebki koledat vaatepilti taluda?
“Loodusel on võime taastuda. Seega aeg võib mõne väikese apsaka varjata, aga mitte suurt kahju. Kui maastikul ringi liikuda, näeb kõikjal eelmiste põlvkondade jalajälgi näiteks prügikuhjadena metsades, võsastikes ja põõsaste all. Sõitmisjälgi näeb ka metsas, soostunud niitudel ja rannaniitudel. Piisab vaid ühest sõidust üle villpeadega ja pääsusilmadega kaetud niidu, et jätta selge ja kestev jälg oma arutust olemisest järgnevatele põlvkondadele, kes imestavad, et kes küll siit sõitnud on.
Mida haritumad ja hoolivamad on inimesed, seda paremad on meie tegemiste tulemused. Alati saab astuda sammu selles suunas edasi. Inimlik on teha vigu, sest nende toel õpitakse. Iga algaja tegija võib ebaõnnestuda, sest tal pole kogemusi, tal pole veel välja arenenud kujundaja silma ega teadmisi sellest, kuidas iga tema tunne, mõte ja tegu mõjutab kogu loodut ta ümber. Elus on nii, et vanemad tegijad lähevad eest ja peale tulevad uued taastajad, kel tuleb veel väärtuste taasloomist õppida. Need, kes hindavad taastamistööst saadud raha rohkem kui loodusväärtuste loomist, ei tohiks kaua seda vastutusrikast tööd teha. Kuidas seda ideaali saavutada? Eks teoorias võiks nii mõndagi rääkida, aga reaalses elus selle saavutamine on iseküsimus.”
Küsis KATI KUKK
