Õpi jõulusalm juba pähe! Kui mitte jõulumehe, siis Hiiumaa karu pärast

Teele Koppel

“Hiiumaal ju pole karusid?!” oli minu esimene reaktsioon, kui kuulsin, et augusti alguses leiti Emmaste kandist karujälgi. Eesti jahimeeste seltsi oletuste kohaselt ujus karu Noarootsist Vormsile ja sealt edasi Hiiumaale. Metsloomaga kohtumise mõte on minus alati suurt ebamugavust tekitanud. Metsa minnes tegelen ikka ja jälle selle hirmu ületamisega. Olen kordi peas läbi kedranud mõtet, kuidas ma käituksin, kui kohtaksin matkarajal 400 kilost pruunkaru. Hiljuti õnnestus sel teemal vestelda zooloog Aleksei Turovskiga ja ilmselt on nüüd paslik aeg tema soovitusi ka laiemalt jagada. Tõenäoliselt hakkab karule siin meeldima ja ta ei plaanigi lahkuda, sest kellele Hiiumaa ei meeldiks?
Kui näed karu juba eemalt, nii kahekümne meetri kauguselt, tuleb jääda koheselt seisma ja karuga rahulikult vestlema hakata. “Loe karule ette näiteks jõululuuletus või korruta rütmiliselt ridu oma lemmiklaulust, peaasi et öeldu sind ennast ei erutaks. Samal ajal hakka ettevaatlikult selg ees taganema,” soovitas Turovski.
Teine olukord on siis, kui oled karule väga lähedal ja ta on silmnähtavalt ärritunud – tema kael ja pea on välja sirutatud ning pea liigub kordamööda vasakule ja paremale. Siis tuleb heita koheselt pikali ja panna käed kukla peale kokku. “Reeglina nuusutab karu kuklale kokku seotud käsi, tutvub olukorraga ja jätab sind loodetavasti rahule. Kuna karu on sellises olukorras väga erutunud, püüa olla nii vaikselt kui võimalik, sest igasugune heli mõjub provotseerivalt,” ütles zooloog.
Paljude inimeste jaoks üllatuslikult on Eesti pruunkarust ohtlikum hoopis põder, eriti noore vasikaga emapõder kevadisel ajal. “Ja ema­põdraga nalja ei ole,” ütles mulle Turovski. “Põder jätab oma järglased ühte kohta paigale ning liigub ise vasika ümber mõnekümne meetri raadiuses. Laps jääb kannatlikult oma ema ootama ning karjub appi, kui midagi teda ohustab. Selle peale reageerib emapõder momentaalselt ning võib halvemal juhul inimese mahagi murda.”
Kui sattuda metsas juhuslikult põdra­vasikate lähedusse, tuleb sealt kiirelt ja hiirvaikselt kaduda. “Mine vasikast nii kaugele kui võimalik ja püsi valvel. Või mis veel parem – roni puu otsa,” ütles Turovski. “Kui põdraproua oma lapse juurde tagasi tuleb ja võõrast haistab, võib ta sind jälitama hakata. Puu otsa ronides võiks olla “Ristik” ja harilik pliiats taskus, sest seal tuleb sul olla kaua, isegi tunde.”
Mistahes loomaga kohtudes, olgu selleks karu, emapõder või metssiga, ei tohi mingil juhul keerata ulukile selga, karjuda ega sositada. Sosin mõjub samasuguse provokatsioonina kui karjumine ning teeb looma murelikuks. Zooloogi sõnul annab rahulikul häälel rääkimine kindla sõnumi, et kõik on korras ja sul pole kurje kavatsusi.
Loomale ei tasu ka otse silma sisse vaadata. Turovski soovitas viia läbi kodus lihtne eksperi­ment – seisa peegli ette ja vaata endale silma. Mina tegin seda. Esmalt piilusin ettevaatlikult vasaku silma sisenurka ja välinurka ja siis parema silma mõlemasse nurka. Seejärel puurisin pingsalt otse mõlema silma sisse. Nii nagu Turovski hoiatas, muutus olukord vannitoa peegli ees koheselt pingeliseks. Eneselegi ootamatult oli mu keha võtnud kaitsepositsiooni. Altkulmu piidlev pilk ning väljasirutatud kael ja pea vaatasid mulle peeglist ähvardavalt otsa. Sel hetkel seal vannitoas teadsin, et sel aastal tuleb jõuluvanale esitamiseks mõeldud salmid juba septembris pähe õppida.