Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ukse ees. Kandideerijad lubavad töötada helgema tuleviku nimel. Valijad teevad valiku.
Kuidas mõõta omavalitsuse edukust? Võimalusi on mitu, aga kõikide mõõdikute mõõt on inimeste arv. Kasvava elanike arvuga maakondi on ainult kaks: Harju- ja Tartumaa. Omavalitsusi, kus inimeste arv on suurenenud, tuleb kokku kõigest 30 ümber.
Mida siis teha teistes valdades ja linnades? Kas tunnistada suutmatust? Või pakkuda siiski ka meetmed, mis toetavad inimeste toimetulekut ja elamist ka suurtest keskustest kaugemal? Põhjusi mujal elamiseks on mitu, sealhulgas on tähtsal kohal võimalus lapsi kasvatada, eneseteostust leida ning arstiabi saada. Teisisõnu: tähtsad on arst, apteek, kool, kultuurimaja ja lasteaed. Töökoha kättesaadavus on samuti üks esimesi tingimusi, mille inimene oma elukohale esitab.
Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž korraldas Läänemaa abiturientide hulgas 2010. aastal uuringu, millest selgus, et kõigest 13 protsenti keskkooli lõpetajatest loodab leida töökoha kodumaakonnas. Plaan naasta pärast õpinguid oli 24 protsendil lõpetajatest. See on ääretult kurb tõdemus. Võib aimata, et tulemused ei erineks kuigi palju ka teistes regiooni keskusest eemale jäävates maakondades.
Sotsiaalse infrastruktuuri arendamine ei tõkesta rahvastiku väljavoolu juhul, kui kohapeal ei ole võimalik elatist teenida. Meil ei ole vaja kaugelt ega kaua otsida näiteid, et isegi äsja renoveeritud kool, staadion või kultuurimaja ei suuda elanikke piirkonnas kinni hoida.
Tavalise inimese soovi elada keskusest kaugel määrab suuresti töökoha kättesaadavus. Tööalast väljarännet ei põhjusta niivõrd hirmus isu võõrsil elada, kuivõrd hädavajadus. Ei saa öelda, nagu poleks riigi tasandil midagi ette võetud majanduse edendamiseks ja töökohtade tekitamiseks. Sadu tuhandeid eurosid nii kohaliku kui Euroopa maksumaksja raha on kulutatud ja kulutatakse veelgi ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna toetamiseks. Aga kui tulemus meid ei rahulda, siis tuleb paraku tõdeda, et tehtud on vähe või valesid asju.
Seni pole maksundusele lähenetud regionaalpoliitiliselt ja ka Euroopa Liidu raha jagades on liiga vähe silmas peetud regionaalset aspekti. Hea seegi, et üldiselt on aru saadud: riik peab andma töökohtade loomisesse oma panuse.
Teguviise saab kohendada ja muuta. Omavalitsuste tasandil selline arusaamine paraku puudub. Linna-ja vallajuhtide seas on liiga levinud arvamus, et omavalitsus ei saa ega peagi midagi ettevõtluse edendamiseks tegema. Leidub ka vastupidiseid, positiivseid näiteid, kuid tihti on hoiak pigem tõrjuv.
Seadus ei kohusta omavalitsusi ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kättesaadavuse pärast muret tundma. Raha napib isegi seaduses kirjas olevate kohustuste täitmiseks, seepärast sõltub kõik kohalike juhtide eelistustest ja väärtushinnangutest.
2012. aastal korraldas Eesti kaubandus-tööstuskoda omavalitsuste ettevõtlussõbralikkuse uuringu. Selle tulemustest nähtub, et 70 protsenti ettevõtjaid on kogenud omavalitsuste tõrjuvat hoiakut. Ettevõtjad peavad põhilisteks probleemideks seda, et omavalitsustel pole huvi ja motivatsiooni ettevõtluse arengule kaasa aidata. Veel tõid nad välja ametnike ebakompetentsust, rahaliste vahendite puudust ja ka korruptsiooni.
Uuringufirma Praxis analüütiku Anne Jürgensoni sulest ilmus aasta algul Euroopa statistikakogumike ülevaade. Selle kokkuvõttena võib öelda, et Eesti inimene on ettevõtlik ja siinse ettevõtlusaktiivsuse pärast pole meil põhjust häbeneda. Mida saab omavalitsus siis ikkagi teha?
Võimalusi ettevõtluskeskkonda edendada on mitu, olgu siis koolides ettevõtlusõpet korraldades, lasteaia lahtiolekut või bussiliiklust ettevõtte vajaduste järgi sättides, nõustades, kohalikku bürokraatiat vähendades või kohapealseid võimalusi reklaamides. Ühtlasi saab omavalitsus rajada taristu, luua kaugtöökohti, pakkuda rendipindu või anda otsest stardiabi. Igal juhul on selles valdkonnas asjakohane rääkida omavalitsuste koostööst, mistõttu on siin tähtis osa ka omavalitsusliidul. Alustama peab sõnadest “jah, see on meie asi”.
Sotsiaaldemokraadid andsid suve algul riigikogu menetleda eelnõu, mille järgi ettevõtluskeskkonna arendamine peaks saama omavalitsustele ja omavalitsusliitudele kohustuseks. Selle ülesande täitmiseks nähti ette ka riigieelarvest raha eraldamine. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas inimesed ja töökohad valguvad kokku paari suurema keskuse ümber või liiguvad Eestist välja. Töökohtade loomisele kaasaaitamine ei ole ainult riigi tasandi probleem.
