Tapio Vares Need kulgevad läbi kivimajaliste asulate, viivad veinipuuridade vahele, ronivad üles nõlvule, pakkudes suurejoonelisi kaugvaateid üle Lõuna-Määrimaa. Ja mõistagi jääb ikka jälle ette aedpihlakaid. Enamasti sajanditevanuste põlispuudena, kes igaüks vääriks põhjalikumat üle kaemist. Paraku kablutasime nende juurest kiiresti läbi, mõne rajaharu jätsime sootuks vahele – septembrilõpupäevad olid juba lühikesevõitu ja pidime võtma n-ö viimast.
Ilusaid puid jäi ette Radejovist ülesmäge ronides. Leidsime viis vana aedpihlakat. Üks majade vahel, üks, kahjuks kuivetuv, põllupeenra võsa sees ja kolm eraldi lagedal kasvavana. Esmalt too põhjanõlva lageduses mustjaid oksaharusid ringutav üle kolmejalase tüveläbimõõduga iidne aedpihl. Sulglehtede vahelt punas viljapunne. Väga ilus puu, iga kandi pealt isemoodi välimusega.
Žerotini mäge eraldava orusälgu serval sirgus ligi kahejalase tüveläbimõõduga järgmine aedpihl. Tema rikkalikud punavad viljapallid ilutsesid juba kaugele.
Vastas üle oru kasvab kolm sajandit vana Karlova aedpihlakas. Tema mõne aasta tagune ametlik tüveümbermõõt on 337 cm ehk läbimõõt kolme jala kanti, nagu enamusel piirkonna põlistel aedpihladel. Viiejalase tüveläbimõõduga Adameci aedpihl on nende seas eriline, ainulaadne hiid.
Kuid arvud on vaid arvud. Vahel võib ka pisut lahjem puu miskitmoodi paeluvam olla. Sääraseid kohtasime hiljem mitut.
Matkarada jõudis maanteele. See kulges piki all sulisevat Radejovka oja orgu ülesvoolu. Laialehises metsas valitsesid harilikud ja kivitammed, põldvahtrad ja valgepöögid. Valgusküllasemates kohtades on kahjuks võimust võtnud Ameerikast pärit võõrliik robiinia. Ka maguskirsipuid jäi ette, nii metsas kui alleepuudena. Üks väljaserval laiutav kirsipuu oli eriti uhke, kahejalase tüveläbimõõduga. Kahjuks on puu oma eluõhtul, pool võra kuiv, tüvest stalaktiitidena välja rippumas merevaigusarnaseid vaigupurikaid. Samas kõrval on kibuvits ühe kirsi toel roninud lausa 6 m kõrguseni. Kibuvitsa kõrgusrekord?!
Nõlval kulgev lehtmetsatee meenutas väga me kevadist reisi Srandžasse. Seal, Türgi piiri ääres kulus meil terve igavik, kuniks peatunud Bulgaaria pipod (piiripolitseinikud) me andmeid kontrollisid ja kuhugi edastasid. Tuletasin seda just meelde, kui juhtus täiesti uskumatu kordussaade, Strandža II. Jälle peatus masin ja kaks mundrilist tuli me dokumente nõudma. Kiri auto küljel teavitas, et Česka piiripolitsei. Hmh, Tšehhi on ju Schengeni ala südames, tal pole ühtki välispiiri. Ja üldse, paari versta kaugusel asuv Slovakkia piir – mis piir see ka nii väga on! Nagunii elasid tšehhid-slovakid aastakümneid ühises riigis. Ju siis on pagulastehirm nii suur, et kontrollitakse, justkui oleks tegemist Euroliidu servas asuva piiritsooniga. Taas teatati me andmed täht- ja numberhaaval kuhugi. Nojah, mis parata.
Enne uute aedpihlade juurde jõudmist jäi ette teistmoodi põlispuu. Või õigem oleks vist öelda põlispõõsas? Kirsskontpuu (Cornus mas) levila põhjapiir ulatub Slovakkiani ja ka Määrimaa Austria piiri lähedasele alale Palavasse. Siin aga oli ta üks ja ainus, kunagi maantee serva istutatud? Uhkeid kirsskontpuid nägime hiljem Palavas lisaks, kuid see oli vist kõige toekam.
Eemalt meenutas see kirsskontpuu sarapuupõõsast, lähemal ilmnes tüvede kestendav koor. Kümnekonnast tüvest koosneva põõsajalami läbimõõt ulatub kolme jalani, jämedamad harud vaksani. Puu all vedeles punaseid vilju. Need hapukad luuviljad on lõuna pool üsnagi hinnatud, meil tunti neid Vene ajal kisiilidena.
Kõige ilusam on kirsskontpuu kevadel, kui raagus põõsas mattub pisikestest õisikutest koosnevase õhulisse kollasesse pilve. Kirsskontpuu kasvab üsna hästi ka Eestis, vähemalt rannikualadel.
Muide, tšehhi keeles kannab ta nime drin ja hiljem Palavas kippusime kõiki kirsskontpuid driniks kutsuma. Vähe sellest, ka mu koduaias kasvav kirsskontpuu on nüüd lihtsalt suupäraselt drin…
