Mirjam Pass Kooli võttis ta mu kaasa küll ja see on tore. Kuna Lapse Õpetaja lastel tunni ajal nutisid kasutada ei luba, saame me kõik kokku ühes vahvas nutitaskus. See on päeva parim osa. Seal kipun mõtlema, et minul on ikka tore Laps. Mõnda nutit on nii hooletult koheldud, et neil on lausa armid näos. Nutitaskus vahetame me muljeid ja viime läbi tähtsaid hääletusi. Vahel saame salaja riideid vahetada, see on vahva. Tüdruk-Lapsed riietavad oma nutid vahel väga põnevalt: küll kõrvakestega kasukasse, küll läbikumavasse peenesse õhtukleiti. See riietamine on päris oluline, sest kui juhtume mänguhoos Lapse käest maha libisema, ei saa me viga. Nii möödub enamiku nutide koolipäev. Kuid mõne üleannetu lapse nuti on tundide ajal ka tema enda taskus.
Tunnid said läbi ja iga nuti rändas oma lapse taskusse. Minu Lapsel oli palju parem tuju kui hommikul. Ta teenis matemaatikas viie. Oi, küll ma olin uhke, kui seda kuulsin! Tahtis ta ju, et talle eelmisel õhtul vastused ette ütleksin, aga mina suunasin teda ise ülesannet lahendama ning nii saigi ta murrud selgeks. Kodu poole minnes lootsime mõlemad, et mu aku tänaval tühjaks ei saa. Lapse Ema küll ütleb, et võtku nuti jaoks alati kõhupank kaasa, aga noh, kellel see ikka meeles püsib.
Hakkasime kodu poole minema. Mu Lapsel on vahel halb komme minuga tänaval suhelda. Aga see on ohtlik! Nii ei kuule me lähenevaid autosid ja võime ka laternapostile otsa tormata. On seda siis vaja? Minul pärast silmad kriimud ja Lapsel põlved marraskil. Oma Lapse kaitseks teen tänaval vahel trikki: panen silmad kinni ja lahti ei tee enne, kui oleme kodus. Küll see Laps siis nuputab, mis ometi viga, aku ei ole ju nii tühi! Aga peagi lööb ta käega ja pistab mu taskusse, kust ma piilun, kui koju kõnnime. See on lõbus, sest alati möödume kooliteel jõest, kus võib sageli parte näha.
Just siis, kui arvasin, et päev on jälle hea, andsin heliga märku, et olen ühe sõnumi kohale toimetanud. See ei olnud põrmugi tore sõnum, vaid hoopis kurb ja täiesti rõõmuta. Ma ei taha isegi korrata, kuidas mu Lapse sõber ütles. Igal juhul tegi see mu Lapse meele väga kurvaks ning mul pole aimugi, mida edasi teha. Õhtu oli meil kurb. Laps õppis, toitis mind, kraamis oma tuba, kuid seda kõike saatis minu muidu rõõmsa Lapse kurbus. Ma ei või näha oma Lapse kurbust. Mul läheb siis klaasi alt niiskeks ja ma ei saa korralikult toimida. Ma pean midagi välja mõtlema, aitama oma Last. Ahaa, piiks-piiks ja mõte tuligi, just nii ma teen!
Järgmisel päeval nutitaskus istudes kirjeldasin teistele nutidele olukorda. Küll minu Lapse sõbra nutil oli häbi, oli ju temast see halb sõnum teele pandud. Sõbra nuti oli parajasti õhtueinet nautinud, kui tema Laps sõnumit saatis. Oleks ta teadnud, et nii halb ja päris rõõmuta sõnum saatmisel on, oleks ta end välja lülitanud. Mis tehtud, see tehtud. Kuidas edasi? Kuidas teha nii, et kõigi nutide lapsed oleks jälle sõbrad? Streik! Me otsustasime kõik streikida! Mõeldud, tehtud. Pigistasime silmad kõvasti kinni ja teesklesime, et oleme levist väljas.
Oi seda kisa ja kära, mis lahti läks, kui lapsed üksteise järel avastasid, et nutid tööle ei hakka, tee mis tahad! Küll nad siis nuputasid ja nuputasid, mis lahti on. Meie lapsed on küll vahel tormakad, aga mitte rumalad. Üsna pea said nad aru, et me streigime ja varsti mõistsid nad ka, miks. Mu Lapse sõber palus vabandust ning järjest kostusid rõõmsad piiksud ning nutid lõpetasid streikimise.
Mu armas Laps oli jälle õnnelik ja rõõmus. Võtke teadmiseks, et meie nutid, teame rohkem, kui arvatakse. Me pole vaid üks nuhtlus, keda lapsevanemad eriti ei armasta. Meis on peidus paljugi, kui meid õigesti kasutada. Me võime sind viia seiklusele läbi erinevate maade, õpetada reegleid matemaatikas ja emakeeles ning teha palju muud huvitavat. Avasta vaid!
Monabel Pass (12)
