erakogu Toivot me just sellisena mäletame. Südamega asja juures, soe ja abivalmis, eeskuju sadadele noortele hiidlastele. Ka neile, kellel endil polnud neid eeskujusid alati võtta. Kui vaja, astus meie eest välja. Tõeline autoriteet, kuid mitte sellepärast, et ta oleks seda ise kangesti tahtnud või selle nimel pingutanud. Ta lihtsalt oli seda.
Tööd, mida Toivo jõudis oma elu jooksul ära teha Hiiumaa koolielu või koolispordi arenguks, ei ole võimalik mõõta. Tõsi, on muidugi tulemused protokollides, kuid sellest olulisemadki on need asjad, mis protokollidesse kirja ei lähe. Ehk kõik need kogemused, mis me Toivo käe all saime.
Laagrid Käärikul ja Kõpus. Iganädalased teisipäevakud Kärdla staadionil. Matkad ka kõige hullemas vihmasajus, mida üldse saab ette kujutada. Võistlused üle kogu Eesti ning Portugalis ja Prantsusmaal. Eesti Koolispordi Liidu suvemängude Meri ja Päike korraldamine.
Kui mõne ürituse korraldamine või välismaal võistlusel osalemine käis rahaliselt üle jõu, ei pidanud me paljuks kohalikelt ettevõtjatelt abi paluda. See oli Toivo idee ja koos oli julgem seda teha.
Ja kui uhke tunne oli kohtunikuna töötada Kadrioru staadionil ja panna kirja maailma tippude tulemusi! Milline vastutus!
Samal ajal ei võtnud Toivo treeneriametit kunagi tööna, see oligi ta kutsumus.
Seda kõike tegi ta koolipoisiliku entusiasmi ja täiesti erakordse kannatlikkusega. Ka siis, kui me harjutuste tegemise asemel hoopis jutustada tahtsime. Tihtipeale saidki trennis need kõige olulisemad jutud räägitud.
Nüüd tagasi mõeldes ei tundugi kõik enam nii mustvalge. Toivolegi polnud ehk nii oluline, et me siht silme ees nõrkemiseni rügaks. Või, et me võistlustelt need kõige kirkamad medalid koju tooks.
Koolivõimla ja staadion olidki need kohad, mis meid kokku tõid. Treenerina oli just Toivo see, kes andis meile vahendid. Mitte vahendid spordi tegemiseks, vaid vahendid eluks. Oskuse kokku hoida ja koos teha, kuulata ja teistega arvestada.
Needsamad trennis räägitud jutud panid alguse sõprusele, mis jääb püsima kogu eluks. See on hindamatu kingitus.
Toivo ei olnud lihtsalt treener, kes õpetas meid kiiremini jooksma või kaugemale hüppama. Ta oli eeskuju. Keegi, kes õpetas inimeseks olemist. Mitte lihtsalt sõnade, vaid tagasihoidlike tegudega.
Aitäh Sulle, Toivo.
Tüdrukud Kergejõustiku klubist
Hiiker
