Maaeluministeeriumis kogunes 28. aprillil põllumeeste, keskkonnaorganisatsioonide ja ametkondade esindajate ümarlaud, kus arutati Eesti seisukohti taimekaitsevahendites kasutatava toimeaine glüfosaadi heakskiidu pikendamise küsimust. Kohtumisel leiti, et Eesti võiks toetada glüfosaadi mittepõllumajandusliku ja mitteprofessionaalse kasutuse piiramist.
Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai selgitas, et mittepõllumajandusliku kasutamise all mõeldakse ennekõike avalikes parkides, mänguväljakutel, tee- ja raudteehoolduses tehtavaid taimekaitsetöid, mitteprofessionaalse kasutuse puhul kasutamist koduaedades.
Arutelu johtus tõigast, et seoses glüfosaadi senise kasutusloa lõppemisega on Euroopa Komisjoni laual heakskiidu pikendamise eelnõu, mis on kogu Euroopa Liidus viimase aasta jooksul arutuse all olnud. Euroopa Komisjon esitab glüfosaadi heakskiitmise eelnõu liikmesriikidele hääletamiseks 18. mail, eelnõu lõplik tekst esitatakse liikmesriikidele paar nädalat enne hääletust.
Eesti Maaülikooli taimekaitse osakonna vanemteadur Luule Metspalu kirjutas 2013. aastal Hiiu Lehe veergudel, et Roundup sisaldab taimemürki glüfosaati, millest usuti pikka aega, et see on inimesele ohutu. 90ndate algul hakkasid arstiteaduslikes ajakirjades ilmuma artiklid, kus leiti, et glüfosaatidega kokku puutunud põllumajandustöötajate hulgas suurenes pahaloomulistesse kasvajatesse haigestunute arv. On leitud otsene seos glüfosaatide kasutamises ning verevähki ja munandivähki haigestumise sagenemises, kilpnäärme kasvajate tekkes, teatud lümfisüsteemi kasvajate sagenemises, pankrease ja maksavähi tekkes, silmakae tekkes ning läätsekahjustustes, rinnavähi rakkude kiirenenud jagunemises. Aga näiteks Texase ülikooli tehtud uuringutest selgus, et Roundup vähendas meessuguhormoonide produktsiooni kuni 94 protsenti.
Kaua arvati ekslikult, et mullas glüfosaat seotakse ja inaktiveeritakse kiiresti. Nüüdseks on teada, et mullaosakeste poolt esialgselt seotud osad vabanevad kergesti, on väga mobiilsed, satuvad ringlusse ning on väga mürgised. Suureks takistuseks on, et glüfosaati on keskkonnas tehniliselt äärmiselt raske määrata ning maailmas on praegu vaid mõni labor, kellel on olemas vastav uurimisbaas. Nende laborite töödest on selgunud, et senised andmed jääkide puudumise kohta toidus ja keskkonnas on väärad.
Mulla ja vee kaudu imendub glüfosaat taimedesse ja sealt toiduainetesse. Loomsetes produktides võib see püsida kaks aastat. Glüfosaadi jääke on leitud maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundupi kasutamist.
Glüfosaat satub pinnavetega ka kergesti veekogudesse. Näiteks sisaldasid USAs jõgedest võetud veeproovidest 1/3 glüfosaate ja 2/3 proovidest leiti glüfosaatide laguprodukte, jääke on leitud ka linnade veekogudest.
Põllud on pärast Roundupiga töötlemist küll umbrohuvabad, kuid tarbija saab pestitsiididega saastatud toidu. Glüfosaat ei lagune looma organismis ja satub inimese toidulauale liha, piima ja munadega. Glüfosaat koguneb ka nisuteradesse ega lagune saia ja leiva küpsetamisel.
