Kristel Algvere
Ma pole teab mis suur muuseumikülastaja, aga mu elu esimene Tartu reis leidis aset 1997. aasta mais. Eelmisel ööl ei maganud ma silmatäitki, sest olin nii erutatud mõttest, et sõidan Tartusse. See oli mu ema kingitus mulle sünnipäevaks, sain nimelt 8. Kustumatu mälestus on Kaarsillalt üle kõndimine. Me käisime Tartu ülikooli peahoone sammassaalis kontserdil. Aga ka toona Toomemäe jalamil asunud Mänguasjamuuseumis.
See oli punane tellistest maja ja tee sinna oli juba erakordne, munakivitee otse üles mäkke. Tartu Mänguasjamuusemi direktor Tiia Toomet kinkis mulle oma raamatu “Kaltsutitt ja Puuhobune”, mis oli aasta varem ilmunud. Kogu muuseum jättis mulle sügava mulje, sest see oli täiskasvanute tehtud koht, kus leidus seda, mida ma mõistsin hästi – mänguasju, mänge, nukke, karusid ja kõike seda, millega lapsena kokku puutusin, aga mida hakkasin vaikselt maha jätma, sest teadagi: vanus! Mänguasjamuuseum tegutseb Tartus endiselt, see asub küll teise koha peal, aga ei ole nukuvõrdki kehvem, soovitan külastada!
Iga kord, kui sõidan Rudolf Tobiase majamuuseumist mööda, läheb mu süda soojaks. Nüüd juba mõni aeg on maja nähtav ka maanteelt ja maja tagant paistev Käina laht mõjub mulle alati nostalgiliselt. Nimelt sain seal käia oma muuseumis töötavatel sõpradel seltsiks.
Kui oma elu esimesel välisreisil käisin, oli aasta 1998 mai. See oli Helgi Taelma tantsurühmade bussireis Ungarisse ja meil olid kaasas ka tõlgid, Signe ja Agne Ploom. Nendega jäin suhtlema ka pärast reisi. Loomulikult hakkasime kirjasõpradeks! Ja käisin neil ka Käinas külas, muuhulgas ka Rudolf Tobiase muuseumis. Ja eredalt on meeles, kuidas nad mulle seal Tobiase klaveril üht lugu õpetasid – fragment sellest ongi siiani jäänud ainsaks klaveripalaks mu repertuaaris … Ma ei tea, kelle pala see on, kahtlen, et Tobiase, kuid minu jaoks on see kallis klaveripala ja mälestus ka. Soovitan käia Tobiase majamuuseumis, aga kui on keelatud puutuda klaverit, seda siis ka mitte puutuda! Loodan ka, et Signele, kes Hiiumaal elab, ei too see paljastus-mälestus kahju kaasa. Me, ausõna, väga aupaklikult mängisime!
Mõned aastad hiljem, aasta 2002 mais, käisin Muhu saarel Koguva külas Juhan Smuuli koduloomuuseumis. Seal oli mu ema akvarellinäitus ja mina läksin abiliseks kaasa – maalid oli ju vaja üles riputada. Meid võõrustas toonane muuseumidirektor Alviine Schmuul, kes on meelde jäänud erakordselt helesiniste silmade ja äärmiselt südamliku olekuga. Ta majutas meid ööbima Juhan Smuuli suvetuppa. Võttis aga toal nööri eest ja palus meil lahkesti oma asjad voodile asetada. Uni oli seal kosutav ja mõnus. Ööbik laksutas akna taga. Meeles on soe mai, õitsvad sirelid ja Koguva küla kiviaiad, mis sööbisid kogu oma ilus mällu nii eredalt, et võin mõttes veel praegugi, 20 aastat hiljem ikka seal muuseumi hoovis ringi jalutada. Nüüd on muuseum ümber nimetatud Muhu Muuseumiks ja sedagi soovitan soojalt külastada.
Vahepeal on muuseumides käimist olnud palju, KUMUst Kassarini. Üks naljakas lugu ka lõppu: teate ju, et Suure-Jaanis on silt “Kappide majamuuseum”. Muidugi arvasin, et seal eksponeeritakse kappe, mis oleks igati mõistlik tegu. Kui aga keegi suvatses mind harida ja öelda, et see on Heliloojate Kappide Majamuuseumi silt, siis muidugi varises mu kujutlus kappide majamuuseumist kokku. Õnneks on nüüd Hiiumaa muuseumi Kassari muuseumimajas terve kappe täis tuba, mis näitab ilmekalt, et mu mõte polnudki nii rumal ega teostamatu.
