Viggen korjas Kumlingelt peale mõne auto, astusin laevale. Kuidagi imelik oli salongis ümberringi rootsi keelt kuulda. Olin olnud üksi vaikuses omas mullis juba mitu päeva, adumata, et viibin rootsikeelses keskkonnas.
Silma jäid sildid, mis keelasid oma kaasavõetud alkoholi tarbimise. Nojah, eks kiusatus teki küllap nii mõnelgi, kui baaris õlle eest tervelt 7.50 nõutakse. Saar siin, saar seal, meri sillerdas särama löönud päiksest. Paremal libises mööda Stora Tjärröskäri nimeline saar. Selle põhjaotsas paistis Sarve moodi maastik: kaasik, kadakavaipa puude all, kuid rand silekaljune. Järgmine saar osutus uhkeks kaljukuhjatiseks. Ja veel ja veel saari, kuniks nad omavahel segi läksid. Üldiselt kasvatavad nad enda turjal männikut, kuuski polnud näha kusagil.
Korsö saarest lõunas paelusid pilku väga maalilised kaljukarid: tumedad kaljumäed paari üksiku puujässiga. Jaapanlik… Lõunas ulatus vaba vesi suisa silmapiirini.
Ajuti unustasin, kus viibin. Täitsa nagu Hiiumaa praamil. Kui aga juba jälle viskas akna taga üles mõni kõrgem kaljusaar, siis oli asi Hiiumaast väga kaugel.
Kormoranide siluetid paljal kaljuseljakul.
Ühtäkki avastasin, et ümbrus oli täiesti muutunud, silmale avanes uus maailm. Männid olid peagu täiesti kadunud. Näed, Nottö siin ja Äkskär seal ning taamal Lappo – kõik valdavalt lehtpuised: kased-lepad, sekka kuuske. Miks siinsed metsad hoopis teised on?
Kaugemal paistis kuusesakkidega Asterholma. Selle asustatud saare eripäraks on aluselised amfiboliitkaljud. Seevastu Lappol valitseb punane graniit. Juba põikaski Viggen Lappole. Too saar on erandlik, kuna siin asub keskus poe ja bensiinijaamaga otse sadamas, teistel saartel pigem kusagil eemal. Tundus nii kutsuv seal majadest paremal kõrguv kaljukuplistik kadakate-pihladega, taustal kaasik.
Osa Viggenilt maha astunud rahvast tõttas kohe edasi väikse kaatri peale. Kuhu saarele see viis?
Viggen vahutas Bärö külje alt mööda. Väga uhked ümarlihvitud kaljud kuhjas, üll katkendlik kadakavaipkasukas ning laialt haljendamas lehtmets leppade, kaskede ja kadakatega.
Noh nii, lõpp-peatus: Torsholma. Tegelikult käis praam varem Torsholma idaküljele, ent nüüdne uus sadam on ehitatud läänekaarde Lilla Hummelholmi nimelisele saarekesele. Kaljurandade servast kõverdus sanglepatukkasid, ilmelt meenutades nii väga Lõuna-Ameerika Tulemaa lõunapöögikuid.
Tammtee viis läbi mere. Torsholma nihkus lähemale. Siin ta nüüd oli: tumedate amfiboliitkaljude ja viljunud saarepuudega tervitamas.
