Piret Eesmaa
Majas, kus ma elan, peab tuled alati pärast kasutamist kohe ära kustutama. Mõnest uksest asub lüliti tegelikult üldse nii kaugel, et ma ei panegi lampi põlema, kui mõnda prahijupikest ära viskama või tassi kööki tagasi viima lähen. Seda maja saab soojaks kütta vaid kaks korda päevas pliita alla tuld tehes. Telekaid on meil üks. Pesu peseme ainult nädalavahetuseti ja vaid kellaajal, mil elekter on odav. Ent meie elektriarve on sellele vaatamata kasvanud kolmekordseks. Ma väga palju lahendusi enam ei näe, mida veel saaksime elektri kokkuhoiuks teha. Külmkappi ju välja ei lülita. Üks mõte veel on – panna boiler kütma ainult ööseks, kui elekter on odavam. Aga mida veel? Ja kui suureks see arve veel kasvada saab? Kas keegi teab?
Järgmisel reedel, 16. septembril toimub Kärdla Kultuurimajas päev, kus võetakse jutuks just need teemad – elektri kokkuhoid kodus, taastuvenergia, energeetika tulevik, jm. Kell 14.25 on algamas arutelupaneel, milles küsitakse, kuidas saada Hiiumaa arenguks vajalikku stabiilset energiat. Millised on kohapealsed tootmisvõimalused ja tulevikuväljavaated? Kas energiasõltumatus on võimalik? Millised on kokkupuutekohad energeetika arendamisel esteetika, majanduse ja keskkonnahoiuga? Ja nii edasi. Osalevad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juht Jaanus Uiga, Tartu Ülikooli teadur Meelis Härmas, Nordica tütarfirma Xfly kommunikatsioonijuht Toomas Uibo, Elektrilevi juht Mihkel Härm, Enefit Green tuuleenergia valdkonnajuht Lauri Ulm ja Kärdla osavalla vanem Aivar Viidik. Täpsem päevakava ja loengute teemad leiab siitsamast kõrvalt Kuhu Minna rubriigist.
Ma ühest küljest ei mõista, kuidas oleme inimestena üldse nii kaugele läinud sellest, mis on mõistlik – sõltuda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui kasulik, raisata vähe, hoida kokku. Ega ka seda, miks me nimetame seda keskkonnasõbralikkuseks. Ikka meie eneste sõbralik ju – kuidas me muidu ellu jääme. Aga tegelikult ei ole enam vahet, millal või miks või kuidas – peaasi, et oleks teemaks. Ja peaasi, et ei jääks ainult jutuks. Panen igatahes päeva endale kalendrisse kirja ja kavatsen kohal olla. Loodan, et leian praktilist sisu ka.
Õhtusest programmist Fred Jüssi filmi “Olemise ilu” olen näinud ja nõustun – logelemine on oluline. Pean seda tegelikult endale väga tihti meelde tuletama, kuidas vanasti, kui ka muudmoodi logeleda ei osanud, siis vähemalt bussis sõites vahtisin lihtsalt aknast välja. Nüüd kibelevad näpud ikka nutitelefoni katsuma.
Kerget elevust tekitab õhtusest kavast aga hoopis KonMari meetodi tutvustus, mida viib läbi Mari-Ann Lumeste, Korrastuskunsti looja ja esimene KonMari meetodi konsultant. KonMari meetod on nagu koristamine, aga koristamine põhimõtte järgi, et vabane kõigest, mis sind ei rõõmusta. Ja koristada kategooriate, mitte asukoha järgi. Ehk mitte ei võta ette üht tuba, teist tuba ja kolmandat tuba, vaid alustad hoopis riietest, seejärel liigud edasi raamatute, paberi, pudi-padi ja lõpuks sentimentaalsete esemete juurde. Kogu asja eesmärk on läbi sellise korrastamise jõuda välja oma ideaalse eluni, mis teeb tõeliselt rõõmsaks.
Edasi peaks mõtlema, kuhu need asjad lähevad, kui nad minu elust kaovad. Taaskasutusse? Aga kui teised inimesed ka tahavad KonMari meetodi järgi rõõmsaks saada ja taaskasutuspoed täituvad asjadega, mida keegi ei taha? Prügisse? Miks siis üldse uusi asju enam toodetakse? Küsimusi jätkuks veel teisekski keskkonnapäevaks. Kindlasti kolmandaks ka. Tegelikult ilmselt igaks päevaks.
