Pecsi vanalinnast kirde suunas kerkib Havihegyi mägi. Seda nime otse eesti keelde panna on keeruline.
Inglise keeles nimetatakse seda muuseas Kuumäeks, aga isegi Lumiseks mäeks. Iseenesest oleks viimane õige ilus ja poeetiline nimi. Paljukest seal lähisvahemerelises Pecsis seda lund üldse sajab, ent lubjakaljud mäe otsas on peagu sama valged kui lumi. Iseäranis päikselisel päeval. Lubjakivi on suhteliselt noor, settinud Ülem-Miotseenis, kusagil vaevu kümmekond miljonit aastat tagasi. Siis lainetas siin veel meri.
Havihegyi pole kohalikus mõistes just teab mis hirmus kõrge, linna põhjast kaitsva mäemassiivi kõrval pigem madalukesevõitu. Kuid siit avanevad suurepärased vaated üle linna punaste kivikatuste vaiba kaugele tasandikule ning selle järel tõusvatele künkavallidele.
Olin sel mäel esmakordselt, et ometi tekitas siinne tuttavliku tunde. Taolisi kaljukuppe on varem nähtud mujal Kesk-Euroopas. Iseäranis kangastus aga meeltesse Lasnamäe serva Suhkrumägi. Midagi on neis tõesti sarnast. Lubjakivi, madalad saarepuud, avar silmapiir. Tõsi, siin ei kasva meie harilikud saared, vaid lõunamaised, täidlasemate sulglehtedega õissaared. Kevadel, nende saarte kreemvalgete õitepahvakute ajal võib siin vast tore pilt avaneda. Siis kullendavad kaljuniidul lisaks kevadadoonised ja lillatavad orhideed (Orchis simia). Praegu valitses aga hilissuvine leitsak ning kõikjal vaatas vastu õlgkollaseks kõrbenud rohukamarajäänuseid.
Olin Havihegyile tulnud kindla eesmärgiga. Siin kasvab nimelt 2019 Euroopa aasta puuks valitud mandlipuu (Prunus dulcis). Ja juba ta seal eemal kirikuesisel paistiski. Seas teisigi mandlipuid. Vaade mandlipuude ja kiiskavheleda pühakojaga tundus nii üdini vahemeremaine. Jah, me võime Eestis kasvatada isegi virsikupuid, kuid mandlipuud keelduvad nii kaugel põhjas vastu pidamast. Olen küll üritanud. Üheteistkümne aasta eest Slovakkia pealinna Bratislava mandlipuude luuvilju külvasin võimalikult parimasse kohta, päikselisele klibutaimlanõlvale. Kuid iga talve järel kuivasid vitsakesed tagasi, võsusid veel mõned korrad, kuniks hääbusid. Isegi viigipuu jääb seal ellu, mandlipuud aga mitte.
Ungaris kasvavad mandlipuud aga suurepäraselt. Künkatrepi kõrval pakkus varju vintikeerdunud jalase tüveläbimõõduga puu. Ning otse avatud kirikusissepääsu ees siis tema, varsti 140-aastaseks saav mandlipuu. Oma liigi kohta küllaltki eakas on ta, pisut ehk raugastumise tundemärkegi näitav. Kuid teda lõigatakse tagasi, mis aitab tal ehk kauem elus püsida. Võibolla nood suured äralõigatud harud juba kuivasid, mine sa tea. Nende köntide peale on niiskuse puusse pääsemise vältimiseks pandud paigad.
See mandlipuu nägi sedasi lõigatult välja õlipuu moodi. Tema sooniline pahkadega tüvi jääb vähegi eakamatele õlipuudele tublisti alla, ent mandlipuu kohta igati tubli saavutus. Läbimõõt küünib pooleteise jalani, koos pahkadega venitab isegi kahe jalani välja.
Mu kaaslased olid eemal trepi kõrval kõrguva mandlipuu all juba ametis degusteerimisega. Puuokstel paotusid viljakestadest valminud mandlid. Võta vaid ja koksi trepiastmetel kiviga seemnest sisu välja. Värsked mandlid tundusid sedasi kohapeal süües kõige maitsvamad. Ungari sõbrad naersid, et nagu kiviaja inimesed tegutsevad siin sedasi. Nende jaoks pole värskete mandlite söömine arvatavasti teps mitte tavaline komme.
Siit mandlipuude alt paistsid muuseas lisaks kunagi mäenõlvale istutatud seedripuu ning küpress. Küpressi laiuv looduslik vorm, millised Euroopas kasvavad looduslikuna ainult Kreeka saartel.
Nii et kokkuvõttes täiuslik mulje kusagil Vahemeremaal viibimisest. Ainult meri ise oli puudu. Ungari on sisemaa riik, mis parata.
Mõtlesin seal veel, et mis tore oleks sattuda sellele mäele varakevadel, mil mandlipuud esimeste kevadekuulutajatena on end ehtinud heleda õitevahuga…
