Palade-Lõpel asuv Heino Kiige rajatud ja nüüd Otsasoni pargina tuntud haljastu on tegelikult üsna rabav koht, seda just oma mõõtmete poolest. Avarad vaated on ehk liigagi avarad.
Paistab, et Heino Kiik oli eeskätt okaspuudefänn ja nii annavad need seal tooni nüüdki. Teisalt tekib tunne, et park oleks justkui pooleli jäänud. Puudu on lehtpuusaludest. Lehtpuid muidugi on ka: tavalisi kaski, pärnade rühm, mõned iluõunapuud. Samas, kui sinna veel kümnete kaupa puid lisada, hakkaks maastik oma suurejoonelisuses meenutama suisa Tallinna botaanikaaeda. Muidugi tekib küsimus, kust see raha ja tööjõud peaks võetama. Iseenesest muidugi uhke, kui Hiiumaal oma n-ö botaanikaaed oleks.
Õrnemaid eksoote seal siiski hästi kasvatada ei saaks, sest paik on tuultele liiga avatud. Ka on pinnas nõudlikumatele liikidele, nagu nt plaatanid, nähtavasti kuivavõitu. Nii näiteks näevad ebatsuugad seal õige kidurad välja. Seevastu ilusad ja elujõulised on nulgude rühmad, jugapuude põõsja sordi “karjamaa”, mis näeb välja justkui kadastikuväli, harilike elupuude sordid, millest eriti silmapaistvad on kollasevõrselised isendid.
Ma polnud Lõpe dendroparki sattunud õige mitu aastat ja nii pakkus paar huvitavat avastust mullu septembri alguses tehtud külaskäik, mida praegusel külmal ajal südantsoojendav meenutada. Esiteks ei koosnegi pargi kaugeimas sopis olev hiigelelupuusalu põhiliigi esindajatest, vaid tegu on sootuks mingi rässakama sordiga. Siiski on ka päris liigiehtsad hiigelelupuud (Thuja plicata) pargis olemas. Otse nende kõrval aga mõned kalifornia ebaküpressid (Chamaecyparis lawsoniana).
Jaapanist pärit ebaküpresside kõrval on kalifornia ebaküpress meil üks selle perekonna enimkasvatatavaid liike. Paraku on ta üsna talveõrn ja vanu suuri puid Eestis ei leidu. Tegelikult on ime, et kalifornia ebaküpressid meil üldse kasvada suudavad. Liigi väike, alla 200 miili pikkune areaal, asub Vaikse ookeani ääres Oregoni ja Kalifornia piirialal. Seal, muuseas, kasvab ta koos ranniksekvoiaga, keda meie kliimas on täiesti lootusetu kasvatada.
Kalifornia ebaküpressi areaalis olla madalaim mõõdetud temperatuur kõigest 15 kraadi ja muld külmub seal harva. Seda imekspandavam on selle liigi võime vastu pidada meie karmides tingimustes. Samas, näiteks minu aias kärsatab märtsipäike lagedal kasvavaid ebaküpresse lumepiirilt tagasi juba tosina aasta jooksul. Mis imenipiga küll seal Paladel keset lagedat maad suudeti need puud suureks saada?!
Midagi on viimaste aastate jooksul lahti, kui isegi sajaaastased mustad männid saavad hilistalvel päikesekahjustusi ja saartel muidu täiesti külmakindlate hiigelelupuude paarimeetrised isendid põõsasjateks kärssavad. Iseenesest olla 70ndate esimesel poolel, kui kalifornia ebaküpressid Paladele istutati, olnud pehmete talvede periood. Järgnesid küll ka karmid kaheksakümnendad, ent nähtavasti ei teinud need noortele puudele siiski suurt häda.
Lõpe dendropargis on mõni kalifornia ebaküpress üksjagu kõrvetada saanud, kuid paljud on ometi täiesti elus ja terved. Puud on kuni 7 m kõrged ja neid leidub pargis mitmel pool. Suisa nõnda, et tekivad maastikuvaated kalifornia ebaküpressidega.
Kalifornia ebaküpressid ongi selle pargi kaheldamatult suurim väärtus. Maastikuliselt huvitav on aga ka Sõjaauk – amfiteatrilaadne pinkidega org keset muidu üsna tasast maad. Oru ühes servas on allikas. Paraku mulluse kuiva suve lõpus immitses sealt vett vaid vaevu.
Üks huvitav leid veel. Nimelt kasvab pargis hulk suuri kanada kuuse ‘Conica’ mütakaid, kes aga paraku viimaste talvedega on kõvasti päiksest põletada saanud. Keegi neid seal ju ei varjuta ja on jällegi ime mõõtu, et nad täiesti lagedas paigas aastakümneid hästi kasvasid, kuni nüüd…
Ühel isendil näikse nendest kõrvetustest villand saanud ja ta on kasvatanud endale põhiliigi päikesekindla ladva. Loodetavasti sirgub temast ilus suur kanada kuusk.
