Viljandis toimunud tragöödia põhjused ja asjaolud avanevad tasapidi. Juhtunu tagajärjed ilmnevad hilinemisega ja nendega tuleb tegeleda.
Nagu meie president ütles, tegemist on kogu Eesti tragöödiaga, mis vapustas kõiki – sügav kaastunne kõigile, keda see lähedalt puudutas.
Üle Eesti teatasid Rajaleidja keskused valmisolekust aidata tulla toime psühholoogilise traumaga. Ka Hiiumaa Rajaleidja oli kohe järgmisel hommikul, pärast seda kui Viljandi Paalalinna kooli 15aastane õpilane oli esmaspäeval oma saksa keele õpetaja maha lasknud, valmis aitama neid, kelle hinge kaugel Viljandis toimunu puudutas.
Abiotsijaid aga pole eriti olnud. Seda kinnitasid nii keskuse juhataja Tiina Talussaar kui psühholoog Helena Echrenbusch. “Praegu on šokk, abivajadus võibki tekkida hiljem, näiteks novembris,” ütles Echrenbusch eile.
Kärdla ühisgümnaasiumi direktor Ivo Eesmaa ütles teisipäeva hommikul, et midagi erilist nad ette võtta ei kavatse, kuid õpetajaid on juhendatud, kuidas teemast rääkida, kui õpilased selle kohta küsivad.
Abimaterjale saatis koolijuhtidele ja õppealajuhatajatele laiali ka Talussaar, paludes materjali üles riputada kooli veebi.
“Minu mõte oli – nüüd on see meile jõudnud. Seda on võib olla küüniline öelda, et varem või hiljem see meile jõuab – maailm on ju nii väike, aga nagu ütles üks õpetaja – turvalisuse mull purunes,” ütles Talussaar. Ta viitas, et siinsamas lähedal Soomeski on olnud koolitulistamisi nagu ka kaugel Ameerikas ning info levib tänapäeval kiiresti.
Talussaar leidis, et küsimus, miks nii juhtus, polegi praegu kõige olulisem. Pigem tuleks juhtunust õppida, mida nüüd teistmoodi teha. “Väga oluline iga lapse ja noore kasvamisel on tema perekond, lähedased, suhted oma vanemate ja lähedastega, ” lisas ta. “Perekonna roll üksteise märkamisel, toetamisel, emotsionaalne tugi, sügav ja tõeline huvi oma lähedase inimese vastu.”
Kuula oma last päriselt
Praktiline soovitus, mille Talussaar lapsevanematele andis, kõlab nii: “Kuula, mida su laps räägib. Tunne tõsist, reaalset huvi tema asjade vastu. Ära anna kohe hinnanguid. Ära pane paika. Ära hakka kohe õpetama. Ära hakka kohe lahendama. Kuula oma last. Kuula nii, et ta on valmis sinuga rääkima.”
Talussaare sõnul paljud lapsevanemad küll küsivadki, kui laps tuleb koolist, kuidas sul läks, aga sellele küsimusele ei oodata sisulist vastust. Teinekord pole selleks aegagi. “Nii ei süveneta sellesse, mis lapsega toimub, mis on tema rõõmud ja mured, kellega ta suhtleb. Tuleks märgata kui salliv sa ise oled, kuidas suhtud teistesse inimestesse, kuidas sa ise teisi inimesi toetad…,” loetles Talusaar ja kinnitas, et kodu emotsionaalset toetust ei asenda miski.
Teine pool on tema sõnul muidugi kool ja koolipoolne märkamine: “Õpilane su kõrval: mida ta teeb, kuidas ta käitub, mida räägib, millest ta räägib, mida sina saad teha. Võiks kasvõi kutsuda ta mängu kaasa, küsida, kuidas tal tegelikult läheb….”
Turvatunnet saab taastada
Näiteks Rajaleidja karjääriinfo spetsialist Kati Vaht, kes aastaid koolis õpetajana töötanud, ütles teisipäeva hommikul, et temal oleks küll kõhe kohe praegu klassi ette minna.
Talussaar selgitas, et kahjustada saanud turvalisustunnet on võimalik taastada ja selleks tuleb teadvustada, et see, mis juhtus, on möödas – see oli eile. “Tõenäosus, et see uuesti juhtub, on väga väike. Ei saa öelda, et see on null, aga see on väga väike. Tõenäosus, et see juhtub siin, sinu koolis, sinuga, oled sa siis õpetaja, õpilane või lapsevanem, on väga väike,” kinnitas Talussaar.
Sõnum, mida ta kogukonnas levitada soovitas on – me saame selle olukorraga hakkama, me oleme üksteise jaoks olemas.
Teine sõnum, et traumaatilisest sündmusest on võimalik üle saada. Selle šokiga on võimalik toime tulla – meil on see lootus ja seda saame me jagada. “Me ei saa anda lootust, et halbu asju ei juhtu. Seda on ebaõige öelda ja halvad asjad käivad maailma ja inimeseksolemise juurde, aga head on alati rohkem,” ütles Talussaar.
Ka oma seesmise ärevuse maandamiseks on tema sõnul mitmeid viise ja võimalusi: mitte jääda üksi, rääkida juhtunust oma perekonnas või sõpradega. Kes rääkida ei soovi, selle jaoks on olemas eneseabivõtted, erinevad tehnikad ja harjutused, mida leiab internetist. Hea mõte on sportida, magada piisavalt ja süüa korrapäraselt. Katsuda jätkata oma igapäevategevusi ja rutiini.
Juhul kui järgnevatel päevadel tunne kergemaks ei lähe, kui püsib ärevus, söögiisu on rikutud ja uni häiritud või tekivad keskendumisraskused, füüsilise tervise vaevused või muud häirivad tundmused, on mõistlik abi otsida.
