Täna, 14. juunil on Eestis üleriigiline leinapäev ja sel puhul heiskavad Eesti lipu leinalipuna kõik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Lipu võiksid heisata ka kõik teised.
Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal toimus esimene massiküüditamine Eestis. Samal ajal korraldati küüditamisoperatsioone ka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Lätis, Leedus, Ukrainas, Valgevenes ja Moldavas. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti NKVD poolt kokku umbes 6000 inimest Eestist.
Üleriigilisel leinapäeval toimuvad Tallinnas mälestustseremoonia ja -jumalateenistus. Hiiumaal asetatakse kell 14 Lehtma sadamas asuva küüditatute mälestusmärgile pärgi ja süüdatakse küünlaid.
Mõelgem neile inimestele, kes tol juunipäeval oma kodudest viidi ja heisakem sinimustvalge leinalipuna. See on vähim, mida me nende mälestuseks teha saame.
Viimati hakkas inimeste liigne mugavus silma Eesti lipu päeval, 4. juunil. Kõpust Kärdlasse sõites nägime esimest lippu ühel Kõrgessaare elumajal, ka Kärdlas oli sinimustvalge heisatud vaid üksikutel majadel. Loomulikult olid lipu heisanud riigiasutused, kuid seda võiksime teha me kõik.
Oleme ju nüüd iseseisvad ja vabad. Vabad ka oma lippu heiskama või mitte heiskama.
Mäletame ju veel pisaraid kurgus, kui esimest korda pärast 60aastast nõukogude okupatsiooni nägime sinimustvalget.
Lipu heiskamine ja hümni ajal püsti tõusmine on elementaarne viisakusavaldus oma riigile, mida meil polegi ju eriti kaua olnud. Paarkümmend aastat enne ja teine paarkümmend pärast Teist maailmasõda. Ja kui me oma nüüd ja praegu ei hoia…
14. juuni 2013
