Oli 10. jaanuari varahommik. Öö otsa ladistanud vihm lakkas lõpuks. Buss poetas mu Vaemlas maha ja jättis pimedusse.
Kell polnud veel kaheksagi. Kobasin vaevaliselt Kassari teeotsa üles ja hakkasin astuma. Peagi hakkas silm seletama piiri metsa tumeduse ja pisut heledama taeva vahel.
Siis äkki rebenes metsamüür kaheks ja tee kadus tühjusse. Kauguses uduhägus heljusid keset eimiskit autotuled. Kuidagi kaitsetu tundus kõndida selle eimiski keskele.
Käina tulede kuma ja vargne ahetuse aimdus maalisid pimedusest välja kahvatult helendavad siledad veepeeglid. Kui palju vett! Eks meri oli üsna kõrgseisus ja teisalt on siin karjatamisega imet tehtud – see on ahistava roostiku taanduma sundinud. Siit ja sealt, tükati kahelt poolt ulatus vesi teetammi jalamile. Hmh, nii väga meenutas see maastik hoopis Grado laguuni Aadria mere põhjarannikul! Seal pole aga roogu üldse, sest Aadria meri on ju soolane.
Edasi aina toredamaks läks. Veepeegleist kerkisid kadakad ja männitukad, vesised karjamaad oma tükati välja küünitavate kõrtega nagu riisipõllud. Suvel söövad seal veised, nüüd laius kõikjal õhuke veekiht. Ja siis kulges seal üks kadakariba otse keset vett – vana teetamm, mis kariloomade poolt muruseks näritud.
Põikasingi sellele “mereteele”, mis kulges üles kadakakünkale. Endine Laisna laid? Kruusaaugu servas lösutasid rändrahnud – n-ö vabaõhuauditoorium. Silm seletas kadakate seast pihlade raagjaid siluette, suurimaks puuks osutus kask. Kõikjal mu ümber laiusid madalad laguuniveed.
Kell sai 8.20, valgenes jõudsalt ja juba nägin seal Laisna laiumäel kirjutada. Linnud olid mõnda aega tagasi ärganud. Käina lahe poolt kostus harvu rääksatusi, räginaid ja huikeid-luikeid. Taamal paistis Kassari männimetsa müür ja sealtpoolt kostus ka Esiküla koerte haukumist ja lehmade ammumist. Hiiumaa metsad uppusid vastas kaugel uduhägusse.
Tasapisi, koos valguse edenemisega, hakkas nõiduslik lummus kahanema. Tjah, alguses oli see ikka tõesti võimas elamus, mismoodi pimedusest helendas vargsi välja nii ootamatu laguunide maastik. Ma polnud sedakaudu Kassaris käinud vist ligi kümme aastat, ikka olen lähenenud Orjaku poolt. Siit Laisna küljest on aga märksa etem, siitpoolt tundub, et Kassari on siiski veel saar.
Istusin veel veidi sel laiukünkal ja kuulatasin lindude vaikseid häälitsusi. Kask hiilgas veepiiskadest, mis häälekalt alla kividele tilkusid. Kõikjal valdas tüüne rahu, koiduvalgus kumas heledates ja tumedates hallides pilvepeegeldustes silesiledal veel. Juba rebenesid pilved pisut, joonistades beežkollaka tugeva triibu – tõusva päikese kauge helk.
Mõne aja pärast see kadus ja kõik püsis taas rahulikult hall. Kuid see oli ikkagi hea. Põhiline, et valitses atlantiline soojus kõigi oma linnuhäälte ja peegelsiledate laguunivetega.
Peagi oli nii valge, et silm seletas laheveel kümneid valgeid täppe – Käina lahe luiged olid veel siinmail.
