Minu ema oli puhastverd hiidlane ja sestap on minu lapsepõlve ja noorusaja suved möödunud Hiiumaal vanaisa-vanaema juures Proosu talus Reheselja külas ning hiljem, kui nad Taevataadi juurde kolisid, tädi Ete juures Uuetoal Lepiku külas. Hiiumaaga on mul seotud hulk toredaid mälestusi ja ühe loo otsustasin ka teile saata. See juhtus sügaval okupatsiooniajal. Olin tollal miskit 14–15aastane ja elu oli tollal Hiiumaal kohati põnev nagu ameerika filmis.
Juba mitmendat päeva möllas Läänemerel kõva torm. Ühel päeval hakkas meri lauamaterjali Sõru alla kandma. Keegi teadis rääkida, et tormilained olid mingi Soome puidulaeva tekilaadungi merre uhtunud. Laudu tuli randa sadade kaupa, mõnel juhul isegi suurde punti seotud pakkidena. Kohalikud elanikud vedasid lauad omale usinasti koju ja üks külamees saanud kuuldavasti isegi nii palju kokku, et uue kuuri ehitanud.
Tädimees Arvi muutus uudishimulikuks ja tahtis ühel päeval samuti randa laudu minna otsima. Kuna aga Sõru alt oli juba kõik ära viidud, mis meri toonud, siis otsustas ta vaatama minna Lepiku küla alla randa.
See oli ala, kus piirivalvurid kohalike liikumise rangelt ära olid keelanud ja mida vaid rannakarjamaal hulkuvad lehmad külastada võisid. Lehmad käisid vahel palavatel päevadel jalgupidi vees solberdamas ja piirivalvurid jälgisid siis kiikriga oma tornist, et ühtegi inimest nende vahel ei oleks.
Aga nüüd teatas Arvi, et läheb Lepiku randa ja kuna mul polnud parajasti midagi muud teha, siis olin hakkamist täis kaasa minema. Meri on Lepiku külast umbes kilomeetri jagu eemal. Kitsas jalgrada viis läbi kolhoosipõllu Niidi mägedeks kutsutud küngasteni ja sealt läbi Niidi metsa rannaalale.
Meri on seal madal ja mudane. Kõndisime mööda lagedat randa veeni ja hakkasime minema majaka suunas. Arvi vaatas ikka aeg-ajalt selja taha Sõru poole, et kas piirivalvureid viimati näha pole. Ei olnud ja nii me siis läksime üsna tükk maad. Mitte ühtegi lauajuppi meri seal randa kahjuks ajanud ei olnud.
Mõtlesime juba kodu poole tagasi pöörata, kui Arvi veelkord Sõru poole vaatas ja ütles, et “pograd” tulevad (piirivalvureid kutsuti pogradeks – venekeelsest sõnast pogranitšnik) ja peame ruttu jalga laskma. Vaatasin samuti Sõru suunas ja kaugelt oli näha kaks täppi rannal – piirivalvurid. Keerasime end metsa poole ja lisasime sammu, piirivalurid pistsid seepeale jooksu. Ka Arvi pistis jooksu ja puude vahele jõudes tormas suure müdina ja raginaga edasi nagu noor põder. Mina püüdsin muidugi sabas püsida. Arvist tagasipõrkuvad oksad lendasid mulle vastu, tõstsin käed kaitseks ette ja nii me seal kihutasime kuni jõudsime läbi metsa Simmuna Kusti talu (ehk külarahva keeli Toru) õunaaia taha.
Nüüd võtsime hoogu maha, sest kõvast jooksust kippus keel vesti peal olema. Läksime ähkides läbi aia Toru saunaköögi juurde. Seal oli peremees ise ja paar kohalikku külameest (nimesid ma kahjuks enam ei mäleta), kes meid üllatunult vaatasid. Arvi seletas meestele olukorra ära ja läbi naeru ütlesid külamehed, et ah see piirivalve villis sõidab siin küla vahel.
Üks külameestest sättis end Sõru poole minema ja lubas meidki autoga koju viia. Arvi kiskus seepeale kingad jalast ära ja läks saunaköögist autoni sokkis, et (tema oma sõnade järgi) jälgi maha ei jääks. Nii meid toodigi koduväravasse ja tundsime end õnnelike pograde käest pääsenutena.
Külamees, kes meid koju tõi, tuli aga natukese aja pärast tiiruga tagasi ja rääkis, et oli näinud Sõru all, kuidas terve veoautotäis automaatidega varustatud piirivalvureid Niidi metsa läbi kammima jooksid.
Meie põgenemise lugu levis külarahva seas kulutulena, naerdi rumalaid piirivalvureid ja lõõbiti olukorra üle. Meiegi Arviga jälgisime saunaköögi aknast lõbusalt, kuidas külateele toodi hulk piirivalvureid ja paigutati nad pikki teed seisma paarikümnemeetriste vahedena nii, et lõppu ei paistnud. Piirivalveohvitseride villis sõitis tähtsalt edasi-tagasi. Vahepeal läks ilm pilve ja hakkas vihma sadama. Päris hale oli vaadata teel seisvaid, läbiligunenud ja tilkuvaid sõdureid.
Saabus õhtuhämarus. Piirivalvurid olid juba mitu tundi ümbruskonna metsi tulemusteta läbi kamminud kui üks külamees tuli taas autoga Uuetoale külauudiseid rääkima. Sõruotsas olla nüüd asi “pograde” poolt juba nii kurjaks aetud, et mitte üks inimene enam oma nina toast õue pista ei saa ilma, et kordonisse ülekuulamisele ei tassitaks. Algul oli küll lõbus ja nalja sai ikka tükk aega, kuid pikkamööda hakkas olukord juba külarahva igapäevast elamist ja töid segama.
Rahvas arvas, et aitab nüüd naljast küll ja olgu me nii tublid ning mingu andku end kordonis üles, muidu pogradest rahu ja elu rööpasse ei saa. Egas meil Arviga muud üle jäänud kui nõustuda ja seesama külamees sõidutas meid kordonisse oma tegu puhtsüdamlikult üles tunnistama. Kuna Arvi suurem asi vene keele oskaja ei olnud, siis jäi asi minu seletada. Eks me natukene pabinas olime ikka ka, et äkki pannakse meid veel kordonis piiririkkumise eest kartsa.
Kordoni väravas palusin meid tähtsas küsimuses viia ülema jutule ja meid viidigi kohaliku piirivalvepealiku ette. Hakkasin siis talle meie tuleku põhjust ja juhtunud lugu jutustama. Noor piirivalveülem kuulas-kuulas ja loo lõpuks ainult ohkas. Ta esitas veel mõned täpsustavad küsimused, sest ei saanud kuidagi aru, miks me ikkagi ära jooksime. Seletasin siis kuis oskasin, et me kartsime piirivalvureid ja ei tahtnud kartsa sattuda.
Mõelnud veidi järele ütles ülem, et laseb meid vabaks, aga lubagu me talle, et mitte kunagi edaspidi enam ei jookse me piirivalvurite eest ära. Meie olime muidugi nõus lubama mida iganes, et sealt vaid terve nahaga tulema saada. Külamees tõi meid autoga koju tagasi ja rahu saabus jälle Sõruotsa. Sõdurid korjati külateedelt ja metsast kokku ning kasarmusse vihmavarju said nemadki.
Järellugu: Järgmisel päeval naeris seda lugu juba pool Hiiu saart ja targemad teadsid ka rääkida, et isegi suured piirivalveülemad olla Kärdlast Sõrule kohale sõitnud. Veel teati, et Saaremaalt olla helikopteriga ports piirivalvureid Sõrule appi toodud spioone püüdma.
Asi selles, et igal aastal korra olla korraldatud Eesti saartel suur spioonipüüdmise õppus. Piirivalvekordonitesse antud teada aeg, millal salaja “spioon” või lausa mitu kuhugi saarele sokutati ja piirivalvurite ülesandeks oli spioon(id) võimalikult ruttu kätte saada. Eks see aeg oli juhtunud olema just siis kui me Arviga randa laudu otsima läksime. Seetõttu meid nii agaralt ja suurejooneliselt püüdma hakatigi.
Arvi on nüüdseks juba Taevaisa saarel, aga see vana lugu on osade Sõruotsa elanike mälus olemas veel praegugi. Viimati kui juhtusin seda seltskonnas kuulma, siis oli asi juba nii äge, et metsas, kus me Arviga jooksime, vingusid meie ümber kuulid ja pea kohal tiirutasid helikopterid… Lugu elab ja areneb omasoodu edasi. Ja las ta olla peelegi…
ILLI ERO
