Kunagi tuleb ka Hiiumaal sügis

Kadri Taperson

Kui ma kunagi ammu väike olin, arvasin, et Hiiumaal on alati suvi. Kuna me sõitsime alati maale täpselt kolmeks kuuks, siis muid aastaaegu polnud justkui olemas. Teismelisena sain tõe valusalt teada, sõites sõpradega pool­ootamatult üle jääsupis lahe. Praamisõit võttis kolm tundi aega, bussi sadamas vastas ei olnud, lumetorm kogus hoogu ja oli kohutavalt külm.
Sestsaati arvan, et Hiiumaal peakski talvel käima, sest siis on siin kõik “päris”. Hiiumaal on mitu kihti, küllap on teistes paikades samamoodi, aga neid ma ei tea, sest ma olen hiiumaalane. Viimasel ajal on liigagi palju juttu sellest, et kes siis on pärishiidlane, ürghiidlane, ulguhiidlane, kirjahiidlane, suvehiidlane jne. Kõiki neid inimvorme ei tohi segi ajada suvitajate või turistidega. Ilmselt on kuskilt Iirimaalt imporditud ka see kaalumisvariant, et pärishiidlane on see, kellel on kaks põlvkonda kohalikku surnuaeda maetud ja räägitakse ka ümbermatmisest. Mul pole seal kalmistul eriti kedagi.
Aga omainimeseks on võimalik ka ilma matmiseta saada. Tuleks vastu pidada üks talv ja kevadel on juba näha, et sind võetakse tõsisemalt. Ja kui oled kümme talve kohapeal elanud ja ellu jäänud, siis oledki omainimene ja – pange tähele – hoolimata sellest, kui imelik sa oled. Isegi veendunud veganina on võimalik Hiiumaa kogukonnas
ellu jääda, sest kogukond on igaühe isiklike veidrustega harjunud ja ei kavatsegi seejuures omaenda elulaadi eetilisust kaaluda.
Aastaringset Hiiumaad iseloomustab nimelt see, et siin elab väga vähe inimesi ja sellepärast on võimalik olla päriselt omaette ja vaikselt. Siis saab tule pliidi alla teha, lugeda ja filme vaadata; viimase toimimiseks on oluline, et oleks elekter ja inter­net, aga need on üldjuhul olemas, sest kuuluvad juba tükk aega inimese baasvajaduste hulka. Hoolimata looduslähedusest ja metsaselamise harjumusest pean tunnistama, et ilma internetita ma küll elada ei oska – selle kaudu saab infot, meelt lahutada, suhelda, õppida, tööd, poes käia ja isegi arstiabi. Ja nagu teisigi baasvajadusi – piirata kui vaja.
Aastaaegu piirata ei saa ja sestap on suvi hiiumaalasele koormav. Külaliste vastuvõtmisesse suhtuvad hiiumaalased erinevalt; on neid, kes suve või vähemalt puhkuse rõõmsalt külalistest külalisteni planeerivad ja neid, kes pigem kõigi tuttavatega tülli lähevad, aga oma majapidamisse kedagi ei lase. Nagu mina. Külalistega saabub sundsuhtlus ja kordus­situatsioonid, miljontriljon korda küsitud küsimused ja naljatlevad pealiskaudsed kommentaarid nagu: “Ma vaatan, et sa oled ka selle elurikkuse trendiga kaasa läinud…” Külalised tahavad ka teada, mida Hiiumaal teha ehkki agaramad neist on juba ise kohalikud tornid selgeks teinud ja lähevad sinna. Kaasa minna on tüütu, sest, no offence, Kõpu tuletorn, aga mitu korda elus ma peaksin su otsa ronima?
Talvel sellist koormust ei esine, saab täitsa omaette olla, tühjades randades laevadelt merreuhutud apelsine korjata, metsast väljas käia ja õppida, kuidas Hiiumaal asjad käivad. Oluline loomuomadus on uudishimu. Kui endiselt huvi tunned, kes on kelle pere laps, kes on endale uue mehe toonud, kes paneb kartuli maha ja kes ei viitsi jne, siis oled omainimene. Omainimene teab sedagi, et on infot, mida ei saa ajalehest, vaid vastavalt vanusele, kas koolist või töö juurest või poebussi järje­korrast. Me muide ei räägi ilmtingimata hiiu keeles, võib-olla natukene teiste keelte sekka ja suvel turistide meeleheaks ka, aga talvel mitte. See, kuidas asjad tegelikult käivad ja miks, selgubki hiljem, aastate pärast.
Ja eks me kõik siin tea sedagi, et rahutut suveaastaaega on vaja, et saar püsiks – selle­pärast võib asja huvitavaks teha ja rääkida äraseletatud näoga Suurepsi
Köönist või Äidas Krõõdast ja muudest Hiiumaal mölllanud nõidadest, haldjatest ja paradiisist, ehtsatest hiidlastest ja kohavaimudest. Müstifitseerimine ja idealiseerimine käib asja juurde, ilma selleta siia keegi ei tulekski. Sellest hoolimata on parim variant olla kohal, vaadata vaimustunud suvitajaid ja kohavaimudega vaikselt üheks sulada.