Kultuuriminister Tõnis Lukasega sobrasime riigi rahakotis siis, kui minister 13. novembril spordikeskusele nurgakivi panemas käis.
Hiiu Leht uuris, milliste saare kultuuriobjektide ehitamisel riigi rahale loota saab, nii algaval eelarveaastal kui edaspidi.
Kolmapäeval võttis riigikogu vastu järgmise aasta eelarve ja ühe olulise summana on seal sees 1,8 miljonit eurot spordikeskuse ehitusega jätkamiseks.
Hiiumaa muuseumi tööd häirib ruumikitsikuse mure 90ndate algusest, hoidla projekt valmis juba kaks aastat tagasi. Tuleva aasta riigieelarves on ette nähtud raha pärandihoidlate projekteerimiseks, aga Hiiumaa muuseumihoidla projekt on ju valmis. Ehitusraha otsingutel läksid muuseumite hoidlad ühte konkursikatlasse ligi 30 muu riiklikult tähtsa kultuuriobjektiga, millele oodatakse rahastust kultuurkapitalist – tõenäosus, et sealt raha saadakse, on väike. Kui kaua tuleb veel meie muuseumihoidla valmimist oodata?
Tõnis Lukas: Konkreetseid hooneid arvestades on seal objekte isegi üle kolmekümne. Näiteks muuseumihoidlate ühisprojekt sisaldab kolme hoonet, üks Põhja-Eestisse, üks Lõuna-Eestisse ja üks Hiiumaale. Nii on tegelikult ka mõnes teises kategoorias – esitatud on üks taotlus, aga seal on mitu objekti. Nii et kolmkümmend ja natuke veel peale, aga minu jaoks on riiklikult tähtsa objektina kõige olulisem ühishoidlate projekt, sest kultuuri säilimiseks on muuseumite hoidlad kõige olulisemad. Selle tõttu ma näen, et need võiks olla esimeses järgus ehitatavad. Kultuurkapitali rahasid saab selleks hakata kasutama alles aastast 2024, aga ma loodan, et Hiiumaa muuseumi hoidla kui tõesti kõige põhjalikumalt ette valmistatud, juba projekteeritud ja ka suhteliselt väikese rahalise vajadusega hoidla, saab eraldi ära lahendada juba enne seda.
Hiiumaa muinsuskaitse seltsi esimees Dan Lukas tutvustas vabadussõja mälestusmärgi annetuste kogumise kampaaniat ja ütles, et olite üks esimesi, kes tegi annetuse, täpselt 420 eurot. Kas on lootust, et riik ka sellele Hiiumaa objektile õla alla paneb, nagu spordikeskuse nurgakivi panekul vihjasite?
Jah, kindlasti paneb riik õla alla. Millises proportsioonis, see on kindlasti tulevikuarutelude teema. Tõsilugu on, et Hiiumaal veel ei ole vabadussõja monumenti ja siin see loomulikult võiks olla nagu kõikides teisteski maakondades. Mina toetan seda loomulikult ega ma muidu poleks isiklikku annetust teinud. Pöördusin ka kaitseministeeriumi poole ja minu teada on neil väike võimalus toetada juba praegu. Aga mida ma ütlesin ka vallavalitsuses, et ma näen siin proportsiooni, et pool [mälestusmärgi maksumusest, mis hinnanguliselt on 450 000 eurot] peaks tulema korjandusest ja omavalitsuse panusest ja siis pool paneks riik. Kas see on võimalik investeerida ühekorraga või eraldi. Näiteks riigikogu eraldab aasta lõpus midagi järgmiseks aastaks või kultuuriministeerium paneb midagi või muinsuskaitseamet panustab midagi. Kuigi tegemist ei ole muinsuskaitseobjektiga, siis monumendi sisuline vajadus tuleneb ikkagi ajaloost. See on veel vaja kokku leppida, aga ma olen täiesti kindel, et lähiaastatel see vabadussõja monument püstitatakse.
Olen olnud kriitiline poliitilise rahajagamise suhtes, aga tuleb tunnistada, et spordikeskuse arengutele on olnud hea, et kultuuriminister on kas saarlane või hiidlane ja peaministri suvekodu asub Hiiumaal. Ka endise kultuuriministri Indrek Saarega mahtusite täna ühele pildile, kuigi üks on koalitsioonis, teine opositsioonis. Kas leiduks ka mingi muu variant, kuidas näiteks ühe sellise maapiirkonna spordikeskuse ehitamise rahastusotsuseid teha?
Miks me ei peaks ühele pildile mahtuma? Mina arvan, et me kõik ajame üht Eesti asja ja mahume ühele pildile küll. Teine asi on see, et igasugune rahajagamine on poliitiline. Lõpuks lepib rahasummad, mida jagada, kokku ikkagi riigikogu ja see on riigikogus poliitiline otsus. Mina ministrina oma otsuseid tehes lähtun Eesti huvidest ja need Eesti huvid võivad olla ka maakondade huvid, piirkondade huvid. Olen ministrina toetanud nii setu kultuuri uurimist ja Setu instituuti kui Võru instituuti, nii kihnlasi kui mulke, aga eriti hea meelega ajan muidugi Hiiumaa asju. Sellepärast, et Hiiumaad ma tunnen ja need konkreetsed vajadused siin on olemas. Nagu me rääkisime vabadussõja monumendist, siis siin on selle järele ilmne vajadus. Sama ilmne oli vajadus ka korraliku spordihoone järele, mis paljudes maakondades on olemas ja Hiiumaal mitte. Veidi aega tagasi ei olnud veel selge, kas kogu kompleks on võimalik korraga valmis ehitada. Oli ainult minu soov teha see valmis nii, et ka tennise siseväljak saaks valmis lisaks põhikompleksile, saaks ka jalgpallistaadion ja ümbrus korda, siis nüüd võin ma öelda, et see on kindel. Riigieelarves on vastavad vahendid ette nähtud järgmisel aastal, lisaks juba sellel aastal oli kultuuriministeerium valmis omalt poolt panema. See, kuidas raha üle kantakse, selle me omavalitsusega lepime kokku, aga igal juhul vajalikud rahad on olemas. Teine asi on see, et tänama pean ka Hiiumaa rahvast, sest kui me suvel teadsime, et Georg Linkovi eestvedamisel on kogutud allkirju ja need allkirjad olid esitatud selleks, et vald ise otsustaks enda käsutuses olevad 1,2 miljonit eurot panna mitte muudele objektidele, vaid spordikeskusele. Ja vald otsustaski niimoodi. Selles mõttes see ühiskondlik algatus oli väga tänuväärne, sest need on ju vallakodanikud, kes arvamust avaldavad. Ja siis oli mul juba lihtne rääkida järgmist raha, kui vald omalt poolt ka näitas, et see on prioriteet ja pani oma summa sisse. Riigi poolt ülejäänu eelarvesse panemine oli juba lihtsam ja nüüd on asjaolud niisugused, et varsti pannakse tuled põlema ja saab hakata sporti tegema uues spordikeskuses.
Ka eelmisel korral kiitsite Georg Linkovi, paraku läks IRLil eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel Hiiumaal kehvasti – volikogust jäädi üldse välja. Küsisin Georgilt kui ta uuesti, nüüd juba Isamaa piirkonnajuhiks valiti, kas ta tunneb endal ka mingit vastutust, et nii läks. Kahjuks ta ei vastanud, aga mida Teie sellest arvate?
Mina ei ole mingi parteiinstruktor, kes analüüsib valimistulemusi – ma ei oskagi seda tegelikult ütelda. Selge on see, et isamaalise poliitika ja isamaaliste eesmärkide toetajaid on Eestis rohkem kui praegu see viis-kuus protsenti, mis meie toetuspügal näitab. Küllap neid on ka kõigis maakondades ja kui tublid inimesed kandideerivad, küllap ka valija neid usaldab. Küll tahan esile tõsta seda järjepidevust, mida ma Hiiumaal näen. Need asjad, mida me praegu siin järjest avame – näiteks keskväljaku kordategemise, spordikeskuse planeerimise algus, sadamast ma üldse ei räägi, see on teada, et see algas Georg Linkovi linnavalitsuse ajal. Aga kui räägime Hiiumaa muuseumi hoidla planeerimisest, et kuhu see võiks tulla, siis ka see algas Georg Linkovi vallavalitsuse ajal. Ja kindlasti võib järgmistel perioodidel jälle mõnda teist vallavalitsust esile tuua. Mulle meeldib see järjepidevus, et iga järgmine vallavalitsus viib eelmise algatusi edasi ja tähtis on siis ka neid eelmisi tänada ja silmas pidada, et nemad on ka head tööd teinud. Ma usun, et Hiiumaal on sellega hästi, sest kõik hiidlased ajavad ju Hiiumaa asja.
Olete legendaarse õpetaja ja koorijuhi Evald Terase õepoeg, millised on Teie praegused sidemed Hiiumaaga?
Tõnis Lukas: Mul on siin suguselts, suur ja lai, mul oli siin vanaema ja onu, Evald Teras. Mina olen ju elanud mujal, aga mul on alati hea meel siia tulla, sest meie suguselts on ühtehoidev ja tore. Pean ennast ikka rohkem hiidlaseks, isa on küll Läänemaalt, aga seal ei ole sugulasi ja see on natukene kaugem, aga lapsena olin ma kogu aeg siin. Juba natuke üle pooleaastasena olin oma esimesed talved siin Hiiumaal vanaema ja Evaldi juures. Käisin lapsepõlves kõik suved siin, olin päris pikalt, mõnedel aegadel võib-olla vähem. Nii et Hiiumaa on ikkagi minu nooruse koht ja annab jõudu siiamaani. Tubala kivil käin ikka mõtisklemas iga kord, kui ma siia satun. Ja mõne väikese Hiiumaa kadaka võtan kaasa, et see oma mandri maamaja juurde istutada. See on oluline koht minu jaoks sellepärast, et minu vanaema mängis seal lapsena – tema lapsepõlvekodu oli kohe Tubala kivi taga. Nii et Hiiumaa on minu jaoks tohutult oluline ja järjepidevuse mõttes kõige olulisem Eestis. Mu teine juur on Läänemaal, kus on mu isatalu maad, aga mu lapsepõlv sellega seotud pole. Nii et Lukas on Läänemaalt, aga ema on Teras ja tema on Hiiumaalt.
Küsis Harda Roosna
