Filmivaatamisele järgnes vestlus, kus osalesid režissöör Virve Aruoja tütar Kristiina Hellström, operaator Rein Marani poeg Tiit Maran, kirjanik Tõnu Õnnepalu ja filmi osatäitja Laur Pihel. Märgilist linastust oli tulnud vaatama ja kuulama filmikriitik Tristan Priimägi, kes kaasas “Värvilised unenäod” raamatusse “101 Eesti filmi”.
Ojaküla kinotalli, mille üks eestvedajaid on Aiki Roht-Murumets, kogunes kolmapäeval ligi 100 inimest. | Raul Vinni
“Värvilised unenäod” võtted toimusid peamiselt Kõpu poolsaarel ja filmis on palju tänagi tuttavaid südasuviseid maastikke alates Kaleste rannast kuni Ülendi pärnani. Rebastemäel on filmitud stseen trepiga ja see on küll koht, mis 50 aastaga on tundmatuseni muutunud. Hiiumaal veedetud võttepäevades oli palju spontaanseid otsuseid – näiteks, kui võttegrupi buss möödus täies õiteilus moonipõllust, hüüdis režissöör “stop!” ja juba järgmisel päeval oli grupp kraanade ja kaameratega kohal. Ei Hellström ega Maran teadnud, miks tookord üldse otsustati Hiiumaal filmida, kuid Maran meenutas tookord 13-aastase poisina isaga kaasas oldud ajast tunnet, et “Tallinna untsantsakad sattusid Hiiumaa loodusest ise ka imelikku seisundisse ja läksid üsna hulluks kätte.” Tristan Priimägi spekuleeris, et kuna Aruoja ja Tooming tegid lastefilmi kattevarjus tegelikult Eesti jaoks erakordselt eksperimentaalset filmi, siis valiti Hiiumaa meelega sellepärast, et pealinna tsensoritel oleks võimatu võtteid vaatama tulla.
Tristan Priimägi spekuleeris, et kuna Aruoja ja Tooming tegid lastefilmi kattevarjus tegelikult Eesti jaoks erakordselt eksperimentaalset filmi, siis valiti Hiiumaa meelega sellepärast, et pealinna tsensoritel oleks võimatu võtteid vaatama tulla.
Film on kahtlemata mitte tavaline lastefilm, nagu teda toonastele ametnikele esitleti, kuigi seda on võimalik vaadata ka sellisena. Just see oli Aruoja argument tsensorite eest, et tema tütar Kristiina sai filmist aru küll. Väikese Kati unenäod, fantaasiaküllased mängud sõprade ja loodusest leitud esemetega ning draama kassipoja ümber on filmitud lapseliku mängulustiga ja ka lapse mõttemaailmale kohaselt. Õnnepalu leidis “Värvilistest unenägudest” tegemise lusti kõrval aga väga palju ängi ja maailmavalu. Ka publiku seast sõna võtnud Toomingu kaasaegne daam juhtis vaatajate tähelepanu ajastule, mil see tehti: “1970ndatel valitses täielik lootusetus. Kõik oli läbi, vabadust ei olnud ega polnud ka loota. Just seda Toomingu ängi väljendab see film, sest loomingulistel inimestel ei olnud võimalik ennast ausalt väljendada.”
Operaator Rein Maran filmivõtetel Hiiumaal | Enn Säde
Tooming on filmi kirjeldanud kui väikerahvaste hingede lugu, mida nõukogude ajal saigi ainult väljendada läbi hästi peidetud vihjete. Maran leidis filmis üha uusi “konkse”, mis ärgitasid mõtlema laiemate küsimuste peale ja on täna mõneti isegi veel aktuaalsemad kui 50 aastat tagasi. Näiteks looduse ja tehisliku linnakeskkonna vastuolu, täiskasvanute tarbimisjanu (omamoodi irooniline, et nõukogude defitsiidimajanduses tehtud filmis võib leida tarbimisühiskonna kriitikat) ja laste avatud looduslähedaste hingede vastuolu.
Ülendi poiss Laur Pihel sattus filmi juhuslikult – kuna võtted käisid tema tädi Aurelia koduaia taga, läks ta uudishimulikult luurama, teadmata, et oli ise juba oma luuretöö käigus filmilindile sattunud.
Ülendi poiss Laur Pihel sattus filmi juhuslikult – kuna võtted käisid tema tädi Aurelia koduaia taga, läks ta uudishimulikult luurama, teadmata, et oli ise juba oma luuretöö käigus filmilindile sattunud. Kuna ta oli võtete ajal vaid viieaastane, siis Pihel palju sellest ajast tegelikult ei mäleta, ainult seda, et käis hiljem Tallinnas teksti peale lugemas ja sai selle eest nii palju raha, et sellest jätkus jalgratta ostuks. Filmis tähtsal kohal olevaid klaaskuule on Pihelite õue peal aga vaid vähesed alles jäänud, üks neist oli siiski Lauril ka kaasas. Õnnepalu rääkis, kuidas veel 12 aastat hiljem, kui tema Kalestesse jõudis, oli filmitegemisest alles jäänud küla legende ja lisaks hämmingule filmitegijate käitumise üle ka üsna palju praktilist kraami, mis jäi külasse maha näiteks sinna spetsiaalselt ehitatud “Mustamäe korterist”.
Märkimisväärne on filmi heliriba. Muusika on loonud Arvo Pärt, kes sel ajal oligi peamiselt viljakas filmihelilooja. Maran ja Hellström mäletavad, kuidas Pärt võttepaikades ringi käis ja alguses üldse aru ei saanud, mida ta peaks tegema, Toominga fantaasia oli lihtsalt nii hullumeelne. Mingil hetkel hakkas ta aga vastu rannas lebavaid õõnsaid puutüvesid kopsima ja nii tekkis filmi heliribale iseloomulik rütm. Stuudios pealeloetud tekstide asemel pöörduti ühel hetkel tagasi võttepaiga otsesalvestuste juurde, sest stuudiosalvestus lihtsalt “tappis” filmi. Toonaste tehniliste vahendite juures oli see vägagi ebatavaline.
Maran ja Hellström mäletavad, kuidas Pärt võttepaikades ringi käis ja alguses üldse aru ei saanud, mida ta peaks tegema, Toominga fantaasia oli lihtsalt nii hullumeelne.
Nii Maran kui Hellström mäletavad, et võtteid saatsid loojate pidevad tülid ja leppimised, aga Hellström arvas, et ema kutsus oma sõbra Toomingu kaasrežissööriks siiski täiesti teadlikult just tema pööraste ideede pärast. Kui Tallinna ja Moskva ülemused filmi maatasa tegid, jäi selle päästmine Aruoja kätesse.
“Värvilised unenäod” digikoopiat parasjagu restaureeritakse ja enne aasta lõppu on oodata filmi veelgi värvilisemat taastatud versiooni.
Ojaküla kinotalli veavad Jaan Murumets ja Aiki Roht-Murumets ning selle hooaja viimane linastus on juba 23. augustil, mil näidatakse Wim Wendersi filmi “Täiuslikud päevad” . Sissepääs kinotalli filmiõhtutele on tasuta.
