KÜLALUGU | Hirmuste – laante ja lainete vahel

Kui hiidlase kohta räägitakse, et paneb igaks juhuks tee äärest leitud surnud varese taskusse, sest „ähk läheb taris“, siis Hirmuste vana külavanem Ülo Pihel tõi kord kevadel rannast traktoriga ära hülgekorjuse, sest „ähk läheb taris“. Erkki-Sven Tüür kirjeldab elavalt žestikuleerides, kuidas Ülo pani hülgekorjuse nööriga traktori taha ja lohistas seda mitu tiiru ümber kartulipõllu – pidavat metssigu peletama. Hirmuste külas ongi nii, et ükskõik, kellega rääkima hakkad, varem või hiljem jõuab jutt Ülo ja tema seikluste ja lugude juurde, ka nüüd, kui Ülo ise juba 3 aastat tagasi lahkus. 

Kõpu kordoni varjus

Karin ja Ülo Piheli Jalaka talus küla keskel toimetab nüüd Karini tütar Edith Niit, kelle igapäevane töö on hoopis juuksurina Käinas. Ülo varandust on kuurialustes veel kuhjades, ainult et enam ei ole kedagi, kes teaks täpselt, kus just see „nurgaraud“ on, mida Tüüride saunaahju kooshoidmiseks vaja on, või mõni muu asjatundmatu pilgu jaoks kasutu, aga meistrimehe käes ülivajalik vidin. Edithi sõnul sai Ülo tänu oma leidlikkusele ja kuldsetele kätele hakkama ka okupatsiooniaegsete sõjaväelastega: „Papi helistas kordonisse, et nii ja nii mitu last lähevad nüüd randa, sellest piisas. Ülo nimi oli nagu võlusõna.“

Sirje ja Tõnu Saar tulid Hirmustesse 1980. aastal, kus seadsid Pihelite kõrval omale elamiseks korda vana lambalauda, mis oli tookord ikka meetrite kõrguselt sõnnikut täis ja sisselangenud katusega osmik. „Esimesed 10 aastat suvitasime siin ilma vee ja elektrita,“ meenutab paari aasta eest leseks jäänud Sirje. Sügaval nõukaajal oli ka oma suvekoju tulekuks vaja sugulaste „küllakutset“, mida Pärnu maantee miilitsas kõigepealt nädal aega menetleti. „Kui kohale jõudsime, pidime ennast Kõpu kordonis kirja panema ja paberid pidid igal rannaskäigul kaasas olema. Lapsed olid väikesed ja seisin nendega seal piirivalvurite torni ehk „võška“ all oodates, kuni hambuni relvastatud sõdur kõigepealt tornist alla ronib, meie paberid võtab, uuesti torni ronib ja kordonisse helistab, et üle kontrollida,“ kõlab täna täitsa uskumatuna Sirje mälestus igapäevasest rannaskäigust. Toona väike Mihkel on tänasel tulikuumal suvepäeval just ahvenad suitsuahju pannud ja abikaasa toimetab kasvuhoones, mis on muudetud suveköögiks. 

Erkki-Sven Tüüri isa oli alati öelnud, et Kõpu tuletornist edasi pole mõtet minna, seal võetakse veel kinni ja viiakse kordonisse. Kui ta aga lõpuks Kõpust lääne poole sattus, siis võlus just Hirmuste Tüüri nii oma võimsa nime kui vägeva kohavaimuga: „Vanad talukohad olid nagu oaasid paksude laante vahel. Mööda vana külavaheteed kõndides avanes iga uus koht nagu ilmutis oma põllulappide ja aasadega. Ja eriti muidugi see siin – Tõrvaahju. Ja siis teisel pool uhke avamererand laintemühaga, puhusid ka just vägevad põhjatuuled.“ See kõik oli „sügaval nõukaajal“ ja sõbrad, kes külla tulid, pidi ikka piirivalves registreerima. „Loeti sõnad peale, et pärast päikseloojangut mitte randa minna.“

Läbi metsa, üle mäe

Sirje räägib, et kui nad Kalanast, kust Tõnu ema pärit oli, Hirmustesse käima hakkasid, viis külatee läbi metsa ja läbi taluõuede: „Teed ühes otsas värava lahti, hõikad „tere“ ja teises otsas paned jälle kinni. Nüüd enam nii ei käida.“ Üks selline põlistalu külateel on Kuido Kallase elamine „mäe peal“, nagu Hirmustes seda kõrgemat kohta nimetatakse. Seal elavad Kuido poeg Martin, kes sõidab kahe nädala kaupa merd ja minia Vilje Veevo, kelle isevärki tomatid on külarahva seas eriti hinnatud. Kolmes kasvuhoones on sadakond taime. Kuido on kunagi nooremana samuti meremehe elu proovinud, aga ütleb, et „jalad ei pidanud vastu koguaeg märjas ja külmas“. Kallaste kartuli- ja maasikapõllu ümber on kõrge elektrikarjus – hirvede pärast. Vilje ütleb, et muud ei jäänud lihtsalt üle: „Hirved sõid kartulipealsed ära ja nad ei jäta enne, kui kõik viimseni otsas.“ Pere suurest karvasest koerast Tommist pole ka hirvetõrjel abi, ta jääb nendega lihtsalt sõbralikult tõtt vahtima. Vilje käib igapäevaselt Kärdlas tööl ja talvisel ajal on Martini merel oleku nädalatel Viskoosas, et poeg kergema vaevaga Laukale kooli saaks, sest bussiühendus Hirmustesse ei klapi kooli ja trenniaegadega ikka kuidagi.

Mäe peal on alles üks ajaloolistest Hirmuste vaatamisväärsustest – pukktuuliku emapuu. Küla tähelepanuväärne ajalooleid on ka kivikalme, mis on üks esimesi inimeste elupaikade jäänuseid kogu Hiiumaal, 11.-12. sajandist. Kogenematule silmale see puisniidul ilmselt vana külatee kõrval asuv kalme enam leitav ei ole. Peetri merekindluse osana 1917 ehitatud patarei lasid taganevad Vene väed veel samal sügisel ise koos mürsulaoga õhku. Kõik mürsud selle kärgatusega ei lõhkenud, vaid paiskusid mööda metsa ja randa laiali. Osa lõhkemata mürskudest tassis külarahvas ka koju, sest „ähk läheb taris“. Seepärast oli Ülo Sirjele ja Tõnule soovitanud, et „ärge siia lõket küll kunagi tehke…“. Mõned aastad hiljem tõigi päästeamet lauda otsast maa alt välja 5 lõhkemata mürsku. Turvalisem ajalooline leid on naabertalu vana saunakivi, millel Šotimaa kivitehase nimi ja ajatempel 19. sajandist. Kuidas võis selline kivi Hiiumaa lääneotsa sattuda?

Kui täna on keset küla veel vaid ühel perel lambad ja hoovist kostab kahe kuke kiremist, siis 1980ndatel oli Hirmustes Tüüri sõnul paradoksaalsel kombel säilinud väiketalude „vaib“, kus igas majapidamises olid loomad. Koos tehti heina, mida niideti Ülo ehitatud kahe traktoriga. „Maad on siin ju kehvad ja põuaga oli värske hein tihti otsas, siis lasti kogu küla kari vabapidamisele ja nad kadusid teinekord mööda metsa Ristna poole,“ meenutab Tüür. See oli nagu möödunud sajandi algupoole külaelu, millest said nii mõnigi kord ka tema linnast tulnud külalised osa, kui kari õhtul raginal läbi metsa koju aeti. Sirje Saar mäletab samuti, kuidas üks küla kõige kavalam lehm oskas sarvega nende värava avada ja siis kogu kari nende õue pealt läbi marssis. „Peale seda ma loobusin katsetest sibulaid või porgandeid kasvatada.“

Ülo Piheli „vanatoas“ on hästi timmitud napse maitsmas käinud paljud Eesti kultuuriheerosed. Edith ütleb, et Eri Klas oli üks väheseid, kes isegi Ülost rohkem rääkis: „Kui Karin talle muna ja sinki praadis ja papi seda vanatoa kanget andis, siis jutt jooksis nii, et papi vaeseke pidi ainult kuulama.“ Lepo Sumera sai aga abi oma kultuuriministri Volga purunenud rehviga, mille parandusviis küll ministeeriumi autobaasi pead vangutama pani. Sage külaline oli ka Riho Sibul, kes sõber Tüüri juures külas käies lõpuks niimoodi Hirmustesse armus, et omale maatüki soetas ja maja püsti pani.

„Uus-Hirmuste“ kruusateest mere poole on suveelanike päralt. Vanadel olijatel on ainult hea meel, et järgmised põlvkonnad tagasi on tulnud ja ka mõned uued pered end alaliselt Hirmustesse on asutanud, nagu Hõbekala Siim ja Kätlin. Tüür arvab, et Hirmuste on nüüd „valmis“, sest uusi arendusi peale ei tule. „Nüüdsetel suvedel on tore vahel Kalana Äärde sööma minna ja siis on tunne, nagu oleks linnas käinud,“ ütleb Tüür, kes hindab oma Hirmuste päriskodu juures just eraldatust. Tallinna korterit nimetab ta hoopis „Tõrvaahju talu saatkonnaks“.  

Kogu küla saab kokku korra aastas oma jaanitule ääres, kus seekord loeti kokku 60 hinge. Edithile meeldib, et see on selline kokkusaamise pidu: „Pikk laud katab end ise, kõik toovad midagi ja ajame lihtsalt juttu. Ei olegi mingit muusikat ega tantsu vaja.“ Ülo Piheli lugusid on üksjagu kirja pannud Sirje, kelle klade käib mööda küla lugemiseks ringi. Aga need jutud jäävadki ainult Hirmuste külarahva teada.

Fotod: Eike Meresmaa