Lõuna-Euroopas pole baarid lihtsalt kohad, kus korra keha kinnitada ja siis edasi tormata, vaid olulised peatuspaigad, kus hoog maha võtta ja lihtsalt olla. Ka kõige väiksemal külal on oma baar. Võibolla avatud vaid kaks tundi päevas, aga koht, kuhu pärast lõunasööki kohvi jooma minna ja paar sõna juttu vesta, peab inimesel olema.
Sellistes kohtades pole tähtis, kui suured on aknad ja mis neist paistab või kui rikkalik on menüü. Neis polegi võibolla nelikümmend-viiskümmend aastat mitte midagi muutunud. Baaripidaja on sama, kliendid on samad, mängitakse kaarte ja loetakse ajalehte, istutakse leti ääres ja juuakse kohvi, täpselt samasugust nagu iga päev viimased 40 aastat. Sellistes kohtades tunneb baarmen su ära, kui uksest sisse astud, isegi kui ta on seljaga ukse poole.
Esialgu võib tunduda, et neisse minnakse lihtsalt parema puudumisel, aga ikka ja jälle sinna tagasi minnes saad aru, et midagi on veel.
Hiiumaal võiks selliseks kohaks pidada Luige Baari. Jutte võib olla igasuguseid, aga küllap on kõik nõus, et legendaarne on õige sõna selle paiga kirjeldamiseks. Olgu need jutud, millised tahes, Luige pole enam kaugeltki lihtsalt baar. Enda eest räägib seegi, et viimastel pidudel oli saal puupüsti nostalgilist rahvast täis ning nukrate kundede huulil kõlab küsimus „Mis meist saab?“ nüüd, kus Luige peab leidma uue koha, kus legendaarne olla. Sulgemise mõtet ei saa tekkida, kui oled nii palavalt armastatud.
See kõik on juhtunud ilma suurema kärata. Me ei tea, kui raske või kerge see on olnud, aga võime arvata, et tööd on tulnud teha iga päev. Võibolla selliste baaride pidajate ühine saladus, nii Põhja- kui Lõuna-Euroopas, suurtes ja väikestes linnades ja külades, on see, et… See pole lihtsalt töö, see on elu. Ja siis pole baar ka lihtsalt baar. On elu.
Piret Eesmaa
