Teele Rehe PIRET EESMAA
Nii umbes viis aastat tagasi, kui Suuremõisa lossi tekkis kohvik Padakonn (just nii seda kohvikut veel ka selle aasta algul nimetati), olin ma väga rõõmus, et mul oli nüüd kuhu kuumal suvepäeval jalgrattaga limpsi jooma vändata. Samamoodi rõõmustasin selle koha üle pooltumedal koroonaajal, kui nad ühel ametikooli sessinädalavahetusel (mis toimus ainult õues) uksed avasid ja ukseaugust toitu ja kohvi kaasa müüsid. Linnainimesed pildistavad ikka, kuidas lapsevankritega patseerivad ja kaasaostetud kohvitopsidest sooja jooki rüüpavad. Maal elades seda väga tihti ei juhtu. Ja ega see polegi elus eriti oluline, aga siiski suudan kaasa ostetud kohvitopsi üle mõnikord tõesti tunda sellist rõõmu, nagu see olekski eluõnne saladus.
Selle kohviku elu ongi väga palju seotud kõrvalasuva ametikooliga. Talvisel ajal avatud vaid siis, kui ametikoolis toimub õppetöö ja menüüs päevapraed. Aga ka päevapraega on nad suutnud inimese väga rõõmsaks teha. See oli kukeseene risoto päev. Ja mitte lihtsalt kukeseene. Lehterkukeseene. Viimast leidub ohtralt Suuremõisa lähedal asuva Kallaste panga ümber metsas. Ja sel päeval, kui nad seda risotot tegid, olin ma väga rõõmus, et saan süüa kohalikus kohvikus, madalhooajal, kui kõik meid siiski perifeeriaks peavad, kohalikku toitu, ilmselt möödunud päeval siitsamast korjatut, mis maitseb NII hea ja maksab kõigest päevaprae hinna.
Mingil ajal pakuti just seal ka “Hiiumaa parimat säinakotletti!” nagu kuulsin üht kogenud giidi külalistele reklaamimas. Ja mitu aastat sai ka konnajalgu. Selleaastase menüü täht on … Vot ei ütlegi, aga nagu restoranipidaja ise ütleb: “Toit on lihtne, aga maitsev.”
Mina valisin seekord veganroa, mis oli väga meeldiv üllatus. Suvikõrvitsast tehtud nuudlid avokaadokreemiga, kõrval rohkelt rohelist ja kirsstomatid. Taimetoitu võib teha mitut moodi. Võib võtta lihtsalt liha ja piimaga tehtud toidust liha ja piima välja, nii et alles jääb vaid nisu ja värske kurk, või mõelda taimedest välja midagi, mis justkui on sama vana, aga samas ei ole üldse ja kus toiteväärtust on lõpuks vaata, et rohkemgi. Siin oli kasutatud viimast ja avokaado-kaerakoore kaste lisas suvikõrvitsanuudlitele parajalt rammusust, et kõht korralikult täis saaks.
Menüüs jäid silma veel kohalik kala, Hiiumaa maheveise burger, rahvusvahelises võtmes kohaliku kala supp ja lastepraad – “mis iganes tuju või soov mudilasel on!” oli paberil kirjas. Noh, siin võib nalja saada, kui mudilane soovib näiteks sinimerekarpe (võimalik!), aga igatahes paindlikkus on laste puhul tervitatav. Ja veel jäid silma magustoidud! Ja ikka see kohalik Pähkli talu limonaad!
Üldiselt on tunne selles väikses restos, nagu oleks tõesti kapten Malmil külas. Ruumi sisustuselementides on maale, pille, serviise, kristalli – kõik Ivar-Martini leiud erinevatelt reisidelt. Ka temas voolab kaptenite verd ja nii võibki täitsa ette kujutada, kuidas need on kapten Malmi võõrastelt maadelt kaasa toodud aarded. “Miks indiaanlane?” võib ju küsida ühe seinal rippuva pildi kohta. “Aga miks Reigi kirikusse puidust palm?” võib vastu küsida. Viimane on siitsamast Suuremõisa lossist pärit legendaarse Ungru krahvi kapriis, mille üle nüüd väga uhked oleme.
Kapten Malm on peaaegu sama legendaarne kui seesama Ungru krahv, kelle käe läbi ta lõpuks suri. Nende kahe võitlusest, kus lõpuks krahv kaptenile peale jäi ja ta kõri pistodaga läbistas, põrandale jäänud vereplekki käiakse siiamaani lossipõrandalt otsimas. Väidetavalt ei kadunud vereplekk põrandalt ka pärast lihvimist ega ülevärvimist kuhugi ja tuletas krahvile tema kuritegu ikka ja jälle meelde.
Miks sai Padakonnast Kpt. Malm? “Midagi oli vaja muuta,” ütles Ivar-Martin. “Seinad värvisin ka siniseks niimoodi, et ütlesin Muinsuskaitsele, et kui te mul seinu siniseks värvida ei luba, siis ma pean ära minema.” Lubati. Ja nüüd on seinad sinised, valge klassikalise kohviku mööbel vahetunud taaskasutusest leitud pruunide ja massiivsete laudade ning toolidega ning on tõesti tunda kerget uut hingamist.
Muusika! Veel üks asi, mis siin tähelepanu tõmbab. Ma ei ole ise suurem asi muusikakuulaja, aga ma saan enam-vähem aru, kui muusika on hea. Ja siin on ta hea. Ja tegelikult ongi Ivar-Martin hoopis muusikainimene. Toidumaailma on ta enda sõnul sattunud lihtsalt, sest toit ja muusika täiendavad teineteist
Siin täiendavad kohviku elamust veel ka lossi ja –aia külastamise võimalus. Kooliaias saavad lapsed otsida salajasi aardeid, mõisapargis on lühike märgistatud õpperada ja ka ümber-Hiiumaa RMK matkalõik kulgeb siin mööda vana jõe kallast, mida ümbritseb mõnusalt metsik loodus.
Mõistes, kui raske võib Hiiumaal aastaringset söögikohta pidada olla, olen veelgi rohkem rõõmus, et meil see koht siin keset küla siiski olemas on. Õnneks suvel on külastajaid kohe hästi palju!
PS! Ivar-Martini tunneb ära suure valge koera järgi, kes temaga igal pool kaasas käib ja restos sellest märku annab, et see on koerasõbralik koht!
Kpt. Malm, Suuremõisa loss, avatud T–L 11–17
Kus veel Pühalepa kandis süüa saab?
ROOGRAHU restoran Roograhu sadamas Hiiessaare külas avatud iga päev 12-21
UNGRU resto Suursadamas Suuresadama külas avatud E-L 12-22, P 12-21
HELTERMAA SADAMA KOHVIK avatud E-L 9-19, P 9-20
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
