Piret Eesmaa
Piret Eesmaa 
Piret Eesmaa 
Piret Eesmaa Korbi mägedesse. Miks? Margit Soonega seenematkale!
“Ega tegelikult praegu seeni väga ei ole,” hoiatas Margit. “Aga teeme endale lihtsalt ühe ilusa päeva!”
Autosid pidas Kalana tee ääres kinni oma kümmekond. Inimesi vupsas nende seest välja aga tervelt 33. Ilus oli see päev tõepoolest. Vananaistesuvi oma täies hiilguses. Soe ja päikseline. Lausa lust sellise ilmaga metsas jalutada. Kuigi meid oli hoiatatud, et seeni palju ei ole, hakkasid mütsikesed sambla seest paistma juba esimeste läbitud meetrite järel. Muku matkaklubi korraldajad polnudki jalutuskäigu kilometraaži osas suuri lootusi hellitanud. Eks nad teadsid, milline küsimusterahe matkajuhti tabab.
“Mis seen see on?”. “Aga see?”. “Näe, mis mina leidsin!” Jooksis ja jalutas Margiti juurde noori ja vanu, suuri ja väikseid.
Narmikud, vöödikud, mamplid ja seenikud. Korraks tekkis tunne, et ühtegi tuttavat seent ei ole siin teiselpool Hiiumaad. Aga oli ikka. Varsti peatus Margiti nina all võidukalt näiteks hiigelsuure kivimännipuravikuga õnnelik matkaline. Ka kukeseeni oli.
Seente lõhn
Suurimaks avastuseks matkaseltskonnale olid kitsemamplid, mis näevad äravahetamiseni sarnased välja valge kärbseseenega. Isegi kogenumad ütlesid, et ei julge ilma Margiti julgestava juuresolekuta seda üldse korjata. Ometi on need suurepärased söögiseened. Väga maitsvad. Ja neid ei pea isegi kupatama! Otse pannile.
Margit jagas kahte nippi, kuidas kitsemampleid valgest kärbseseenest eristada. Esiteks – nuusutada. Üldse kasutas ta seente äratundmiseks palju lõhnameelt. Eks tema tunneb muidugi juba silma järgi, aga kui tead, et valge ja kollane kärbseseen lõhnavad kui värske kartul ja kitsemampel kui kitsekasukas, siis on sellest palju abi. Kõrva taha tasus panna ka, et pisarhebelal ei tasu end rõikalõhnast eksitada lasta, sest ta on mürgine. Kookoselõhnal võib end küll aga võrgutada lasta – näsariisikas on kupatatult söödav.
Teine nipp, kuidas valgel kärbseseenel ja kitsemamplil vahet teha, oli seotud seenejala välimusega. Nimelt, kui esimest täies pikkuses vaadelda, on varre alumine ots küllatki paks ja ümar ning näeb isegi natuke välja nagu kahe kübaraga seen. Kitsemampli vars on sirge.
Kokku nägime matkal 22 erinevat seeneliiki. Nii maas kui puu otsas. Kõndisime mööda ka vähivastase toime tõttu viimasel ajal tohutult tuntust kogunud kasekäsnast. Esimest korda nägin seda looduses ja oleksin ilmselt tast ka lihtsalt mööda jalutanud, kui Margit poleks tähelepanu juhtinud. Pidanuksin seda ilmselt lihtsalt mingiks haiguseks. Riburadapidi tulid inimesed metsast leitud seenekestega Margiti juurde ja ühelegi ei jäänud ta vastust võlgu. Kõike ta teadis.
Mürgine või mitte
“Ultramürgine!” kõlas ootamatult tihti. Hakkas tunduma, et ega ilmselt palju rohkem neid söögiseeni, mida korjata võiksin, ei olegi kui need, mida juba niigi tean. Hiljem rääkis Margit, et uute liikide tundma õppimine käibki ühe-kahe liigi kaupa. Kindlustunde tekkimine võtab aega. Metsas käies korjad ikka seda, mida juba tead ja tunned.
Matkaliste seas hakkas tekkima arvamus, et mida ilusam seen, seda mürgisem. Näiteks väike, punane, kergelt läbikumav veriebavesinutt istus sambla sees kui nunnu nupuke. Või õrn ja helge, kreemikasvalge mütsikute kobar vana pehkinud kännu sees, mis Margiti sõnul võib pimedas ka helendada. Mõlemad imekaunid, kumbki ei sobi söögiks. Ega seentega nalja ei olegi. Kui maitsed mõnda, mida maitsta ei tohiks, võib see tõepoolest jääda viimaseks maitsmiseks.
Kõige ootamatum teadmine aga, mis seenematkalt sain, oli, et seeni ei tohigi korjata noaga. “Nuga võib kanda edasi haiguseid ja seeneniidistiku hävitada,” ütles Margit. Ühejalgseid tuleb hoopis maast näppudega ettevaatlikult välja kruttida.
Matkaklubi viib loodusesse
Margit on Muku Matkaklubi liige. Tema mõte matkaklubiga liitudes ei olnud sugugi seenematkasid tegema hakata. Aga üsna ruttu hakkasid Muku matkad, kus ka Margit osales, välja nägema sellised, et iga seene juures jäädi seisma. “Siis otsustasimegi, et tuleb hakata korraldama seenematku!” Tavaliselt toimuvad need sügisel, aga Margit käib seenel aastaringselt. Talvel korjab ta pajupuu küljest puidu-sametkõrgest, näiteks, mis kasvab oktoobrist aprilli alguseni aedades, parkides ja võsastikes lehtpuudel (pajudel, leppadel jne), ka kändudel. See värskelt söödav seen kasvab kui põõsas ning näeb oma tumepruuni sametsuka moodi jalaga väga efektne välja.
Muku matkaklubi asutati 2004. aasta
12. detsembril üheksa Hiiumaad ja loodust armastava inimese poolt Kapasto metsaonnis.
Matku korraldatakse igasuguseid. Sel aastal on toimunud näiteks jalgsimatk tulbilõhnalises Kärdlas, merematk puulaev Lisettega, jäämatk Hanikatsile. Rännatakse ka Hiiumaalt välja. Mais toimus näiteks veematk Koiva jõel. Just oleks pidanud toimuma viiepäevane retk lausa Soome sügist vaatama. Väheste huvi tõttu jäi see ära. Samuti retk Lõuna-Eestisse Paganamaale.
“Uusi noori liikmeid oleks vaja,” nentis Inna. “Ja eks eestvedajal ole ka liiga palju teisi huvisid vahepeal tekkinud,” lisab ta. Eestvedaja all peab ta silmas ikka ennast. “Aga kus te end reklaamite?” küsin. Ega ei reklaamigi. Matkad on mõeldud klubi liikmetele, keda on 48. Kui nendest seltskonda kokku ei tule, siis kuulutatakse laiemalt. Aga kui üldse huvi ei ole, siis… See tõmbab kõvasti indu maha ka, kui oled matka ette valmistanud, aga see jääb ära, tunnistas Inna.
Reisil oma saarel
Aga ta viis kohe jutu tagasi rõõmsamale noodile ning näitas käega pühapäevase matkaseltskonna suunas: “Eriti rõõmustab, kui osalejaid on nii nagu täna, lapsest vanurini!” Noorim matkal osaleja polnud veel aastanegi ning liikus kaasa kõhukotis.
Mõni matkaline sai siiski seenekorvi täis. Eks neil oli strateegiliselt väike korv kaasa võetud, ent ka Margit oli matka lõpuks positiivselt üllatunud, kui palju seeni me päeva jooksul kohtasime.
“Tegelikult oligi paras – saime vaadata ja rääkida,” ütles ta matka lõpetuseks. “Kui oleks rohkem olnud, oleks infot liiga palju olnud.” Lisaks kipub matkaseltskond ju metsa vahele ära kaduma, kui noppimist on palju.
Võileivapausi ajal istusime mäe otsas, vaatega tuletornile. Hea küll, see oli natuke kaskede varjus, aga ikkagi. Pere ja sõbrad ja võõrad ja päike ja sügis ja tavatud loodusvormid – see kõik kokku oli isegi natuke eksootiline. Nagu oleks oma kodus turist. “Nii äge matk!” kuulsin kedagi kommenteerimas. Ja oligi. Kokku müttasime vist vaid kolm kilomeetrit, kuid nägime lagendikke, kõrgendikke, sõnajalaradasid, puuseeni, samblaseeni, rohutirtse ja siniseid sitikaid ning kuulsime palju uut ja huvitavat.
