Kõpu külade päevad on 12 korda toimunud ja nüüd siis ilmsesti ka lõppenud/lõppemas aegumise ja huvi puudumise tõttu. Nii vähemalt väideti Kalanas Kõpu külade päeva avamisel. Ja erinevalt varasematest kordadest, kui korraldamise teatepulk järgmisele külale/küladele edasi anti, visati nüüd järgmise külade päeva toimumise/mittetoimumise pall ja otsustamine tagasi idee autoritele MTÜ-st Valguskiir. Mõistagi Valguskiire paar tegusat ja toimekat naisterahvast nii suure peo korralduskoorma kandmisega juhul, kui külade inimesed neid ei toeta, pikalt toime ei tule.
Mõtisklegem, mis siis ikkagi toimus selle 12 aasta jooksul, mil poolsaare külade inimesed Kõpu külade päevi korraldasid.
Kõpu külade päevast
Olemuselt on külapäevade puhul tegemist kodanikualgatusega, mida on toetanud nii riigiasutused, omavalitsusorganid, ettevõtjad, fondid, nii kohalik kui väljamaa rahvas. Olen ise osalenud kõikidel külapäevadel alates 2004. aastast Kalanas ja see on minule kui suvehiidlasele olnud alati väga meeleolukas, sisukas ja huvitav ettevõtmine. Külapäevadele oli alati põnev minna, külalised said tutvuda kohaliku elu-oluga, mis muidu pole võimalik, lastel oli alati tegevust, jagati külasuppi, räägiti/tutvustati külade ajalugu, töötubades sai teada, mida ja kuidas siinkandis kunagi tehti jne.
Külapäevadel on olnud oma ajalooline, kultuurilooline, õpetuslik, meelelahutuslik, infovahetamise ja suhtlemise missioon. Eriti just see viimane, otsene ja vahetu suhtlemine on tänapäeva, 21. interneti-, sms-, emaili- ja TVsajandil, äärmiselt oluline.
Tallinna ajalooraamatus kirjutati 19. ja 20. sajandi vahetuse olukorra kohta järgmist: “Kui Nõmme elanik oli käinud Koplis, siis suhtuti temasse kui maailma näinud inimesse” (Tsitaat mälu järgi). Tundub see mõte siinmailgi olevat aktuaalne – kui palju tegelikult teavad ühe küla elanikud teise küla muredest ja rõõmudest, millal nad ise viimati kohapeal käisid ja midagi nägid ning kahjuks kipuvad külajutud olema endiselt kõvemad ja kindlamad kui asjade tegelik ja ametlik käik.
Külapäevad on tähtsad ka meie lastele, nii jätkuvad kohalikud kombed ja tavad. Nii eestlaseks kui hiidlaseks olemiseks on aga vaja tunnetada oma kodukandi juuri, olusid ja inimesi.
Väga põnev oli Kalana küla seekordne uus ettevõtmine kutsuda küladepäevalisi oma koduõuele vaatama/uudistama ja ka üht-teist omavalmistatut mekkima. Nii segunevad vana ja uus, elu areneb. Arenevad ju meiegi külad, seda ka meie tahtest sõltumatult. Külapäevad on hea viis seda arengut ise veidigi suunata.
Kiduspe küla teest
Kõpu külade päevad on ühtlasi koht, aeg ja võimalus kodanikualgatusteks, oma ideedega väljatulemiseks, enda näitamiseks, nõu saamiseks. Nii sündis idee Kiduspe küla korraldatud külapäevadel 2006. aastal hakata koguma allkirju ja taotlema külavahelise kruusatee remonti ja mustkatte alla viimist ning bussiliikluse taastamist külas. Kommunikatsioonid – teed, side-ja elektriliinid, bussi-, lennu-ja laevaliinid jmt on ju külaelu tekkimise, säilimise ja arenemise eelduseks. Kiduspe külla oli toona alles jäänud neli suitsu, nüüd on neid juba üle kuue ja ehk tuleb juurdegi ning ka mina olen siia elama kolinud.
Esialgses versioonis, mis tulenes tollastest oludest, kogusime allkirju kaasaegse tee rajamiseks Kalana–Kõpu–Kiduspe–
Märjakaasiku–Luidja trassil. Ühtteist oli toonagi juba plaanis, ent riigimaantee nr 12138 tolmuvabaks muutmine lõigul Märjakaasiku–Kiduspe–Kõpu võeti plaani just tänu Kõpu külade elanike ja külaliste ühistegevusele.
Kui me koos poleks kõikidel järjestikustel külapäevadel seda teeehitust soovinud ja allkirjadega toetanud, poleks mitte keegi mitte kunagi ametlikult seda plaanidesse võtnud ainuüksi tehnilis-majanduslike näitajate järgi nagu sõidetavus, rahvaarv, tee kvaliteet jt.
Ka rahva ametlikel esindajatel, nagu vallavalitsus ja maavalitsus, on sellise toetuse alusel julgem tegutseda. Mida nad ka tulemuslikult tegid.
Tsiteerin Eesti maanteeameti Lääne regiooni direktori Enn Raadiku kirja “Teede tolmuvabaks muutmisest” 20. veebruarist 2012 nr 17-2/12-00384/011 vastuseks Kõrgessaare vallavalitsuse ja Hiiu maavalitsuse varasematele järelpärimistele: “Riigimaantee 12138 Märjakaasiku–Kiduspe–Kõpu on 8,8 km pikk, millest lõpuosa 1,3 km on ehitatud tolmuvabaks, põhjuseks Kõpu erikool. … Tolmuvabaks ehitamise kavatseme ette võtta kogu 7,5 km ulatuses kuna asustus on laialivalguvalt kogu teelõigul. Arvestades meie rahalisi võimalusi tuleks teostus kahel kolmel aastal. Eelnevalt tuleb teostada kogu lõigul kruusatee remont, millega plaanime alustada 2013. a.
Tolmuvaba katte ehitamist kavandame kahel aastal, esimese lõiguga alustame 2014. aastal.“
Selline on olnud senine ametlik asjade käik. Tegelikult alustati töid juba sel talvel, pool teest remonditi suveks ja esimene kilomeeter Kõpu koolist surnuaiani viidi ka juba mustkatte alla. Järgmisel aastal remonditakse tee teine pool kuni Märjakaasikuni ja viiakse mustkatte alla esimene remonditud pool. 2015. aastaks on kogu tee mustkatte all.
Võimalik, et meie järgmiseks tõsisemaks algatuseks ja võitluseks kujuneb Kõpu külade elektrivarustus. Lõputud elektrikatkestused toovad tõsist kahju kohalikele majapidamistele ja mitte ainult n-ö mugavuskahjusid. Ühe pöördumise on kohalikud elanikud ASile Elektrilevi juba esitanud.
Ka raha kogumine muinsuskaitsealuse Kõpu õigeusu kirik-koolimaja kohalikuks rahvamajaks taastamise toetuseks, millele olen minagi kaasa aidanud, võiks olla üks eesmärke.
Ja lõppeks, juba üksnes külapäevade üks tulemitest – Kõpu külade ajalooraamatud – on väärt Kõpu külade päeva jäädvustamiseks Eesti kultuurilukku.
TOOMAS SAAL
Kiduspe küla Tooma talu
