Hiiumaa on selline saar, mis legendidest ja lugudest pungil. Mõnes kohas on neid lausa mitu. Mõni on puhta müstiline, mõni täitsa teaduslik.
Tubala vai paistab Kärdla-Käina maantee ääres Kärdlast ca 5 km kaugusel paremal pool teed, nõks enne Lavendlitalu. Legend ütleb, et Leiger olla vaia maasse löönud, et hoida Hiiu saart triivimast eemale … Polegi nüüd päris selge, kas Eestist või Saaremaast.
Tegelikult ulatub konkreetse vaia ajalugu uue sajandi vahetusse, mil Uno Põld (kunagine Alfons Rebase adjutant vanemleitnanti auastmes) tegi jutuajamises Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põlloga ettepaneku kasutada vaia legendi kuidagi Hiiumaa turundamisel.
Mõte langes viljakale pinnasele. 1999. aastal loodi Eri Klasi algatusel Kõpu majaka fond toetamaks Hiiumaa kultuuri. Lai avalikkus, keda oodati fondi toetama, ei teadnud fondist aga midagi. Kuueliikmeline halduskogu, mille koosseisu kuuluvad Ulla Kerge-Sonnenberg, Toomas Kokovkin, Arno Kuusk, Ermo Mäeots, Helgi Põllo ja Erkki-Sven Tüür, pani pead kokku ja otsustas vaia legendi rakendada kultuurifondi tutvustamiseks.
28. juulil 2003 (seega juba 20 aastat tagasi) paigaldati vai pidulikult Tubala mäele. Vaia sisse on löödud suured rauast sepisnaelad, millel fondi toetajate nimed peal. Igal aastal lüüakse vaia sisse uued naelad. Kui tahad olla jäädvustatud Hiiumaa kultuuri toetajana, siis tee vähemalt 100eurone annetus Eesti Rahvuskultuuri Fondi arvele Swedbank EE672200221001101347 või LHV EE117700771000664610 märkega “Kõpu majaka fond”. “Hea oleks, kui annetus jõuaks pangaarvele mõni päev enne vaia “naelutamist”, et sepp jõuaks su nime naelale taguda,” soovitab fondihaldur Ermo Mäeots.
Põlise leppe kivid on kaitsealune mälestis, mis asub Pühalepa kirikust mõned sajad meetrid eemal. Mis kivihunnik see on, pole täpselt teada, aga teadmatus on erutanud kohalikke elanikke juba üle saja aasta. Kivide kohta on palju lahknevaid arvamusi – seda on peetud pronksiaegseks kalmeks, teoorjuse ajal (18. sajandi lõpus) kuhjatud näljakangruks, päikesejumala ohverdamiskohaks, Vanapagana käest kukkunud kivideks, millega ta planeeris Pühalepa kirikut lõhkuda, kuningas Ingvari hauaks kui ka rannikul levinud kombe kohaselt enne pikemat merereisi toodud õnnekividest kuhjatist.
Mõni aasta tagasi võttis kohalik elanik Hector Otero, kelle kodu pole kivikangrust just väga kaugel, ette uurimise. Selleks saadi raha Kultuurkapitalist ja teiste kohalike teadmishimuliste elanike käest läbi Hooandja platvormi. “Uuringu läbiviimiseks toodi kohale georadar, mis näeb välja nagu suur muruniitja,” kirjeldab Hector. “Radaripildilt tulid välja maa-alused jooned, mida võib pidada jää liikumise jälgedeks, ent radarimees arvas, et need on siiski selleks liiga sümmeetrilised.” Edasi oleks vaja leida arheoloog, kes selle paiga vastu huvi tunneks, sest see, mis kivikuhja sees või selle all on, ja millal kivid kuhjati, nõuab veel täiendavat uurimist.
Kärdla arteesiavee ajalugu ulatub 455 miljoni aasta tagusesse aega, mil maad tabas üüratu meteoriit. Juhtumisi asub selle tagajärel tekkinud neljakilomeetrise diameetriga kraatri servas Kärdla linn. “Nii suur kraater on ka maailma mõistes harukordne, mistõttu on Hiiumaa meteoriidiuurijatele huvipakkuv paik,” ütleb geograafiadoktor Toomas Kokovkin.
Meteoriidi põhjustatud “suur pauk” surus maapinnakihid kokku ja vildakile, mistõttu liigub põhjavesi siin surve all. Üsna pea said kohalikud elanikud aru, et kui puurida ca 10-15 meetri sügavusele masse auk ja paigaldada toru, purskub vesi katkematu joana maapinnale. Seetõttu on nii mitmeski Kärdla aias oma väike purskkaev endale silmailuks ja külalistele meeleheaks. Vesi, mis sellisel kombel kätte tuleb, on puhas ja väga hea maitsega.
Eriti palju arteesiakaevusid on Tiigi ja Aia tänavatel ning kristallpuhast vett saab Kärdla külaline juua Aia-Pika tänava nurgal olevast kaevust. Puurkaevu juures on selgitavad tahvlid, mis räägivad meteoriidist ja arteesianähtusest. Tark tegu on kaasa võtta suurem tühi kanister, et varuda vett matkateele, või väiksem pudel kohese janu kustutamiseks. Kohvi või tee keetmiseks on arteesiavesi parim.
