Kool ja kooliaeg jäävad elusid mõjutama veel pikalt pärast kooli lõpetamist. Kärdla keskkooli vilistlane Ilme Naurits kirjutab oma klassist.
Meie aja lugu Kärdla keskkoolis algas 1959. a septembris, kui meil olid lõpetatud kohalikud seitsmeklassilised koolid Hiiumaal ja tulime linna, Kärdla linna keskkooli.
Arvasime, et inimene on kõige laialdasemate teadmistega siis, kui ta on keskkooli lõpetanud, sest ta teab midagi füüsikast, keemiast, on palju matemaatikaülesandeid lahendanud, õppinud keeli ja geograafiat, isegi astronoomiat nuusutanud, anatoomiast midagi talletanud, ajaloosündmusi ja aastaarve pähe tuupinud, nii- ja naasuguseid hindeid saanud, hulga eksameid teinud, maha kirjutanud ja spikerdanud… Ja lõpuks aru saanud, et seda kõike oli vaja vaid aju treenimiseks ja silmaringi laiendamiseks ja selleks, et leida üles see, mis sulle istub ja mis ei lähe mitte.
Nii saime meiegi teada, kuhu meil minna. Ja läksimegi edasi, kes kuhu. Üllatavalt paljud kõrgkoolidesse: Pedasse, TPI-sse, EPA-sse ja Tartu Ülikooligi.
Kui kõrgemas koolis juba sees olid, siis alles mõistsid, et ei tea tegelikult mitte midagi. Maailm on ju suur ja inimene tilluke, et suudab ajada vaid ühe kitsa vao ja sellel käia. Tänapäeval on asjad teisiti.
Sel aastal saab juba 60 aastat lõpetamisest ja kavas on jällegi kokku tulla, nii iga viie aasta tagant. Nüüdseks on mõnedki meie hulgast läinud, muidugi meie klassijuhatajad, aga ka klassikaaslasi on vähemaks jäänud.
Jääme alatiseks hea sõnaga meenutama toredaid õpetajaid ja kaaslasi, keda enam kokkutulekul ei kohta.
Ometi on klassi vaim alles ja kokku tulles on mõnus meenutada neid unustamatuid aastaid Kärdla keskkoolis, mis olid tulvil laulust, tantsust, spordist ja kõigest muustki.
Rõõmsa kohtumiseni!