Huvi Hiiumaa käsitööseltsi vastse raamatu “Hiiumaa heegelpitsid” vastu on olnud suur – nädalaga on veerand tellitud 2000 raamatust juba müüdud.
“Ega pitsiraamat kedagi heegeldama ei õpeta,” tõdes Hiiumaa käsitööseltsi juhatuse liige Nele Eller raamatuid jõulumüügi jaoks pakkides. Samas rõõmustas ta, et vastvalminud raamatu vahendusel on ajaloolised mustrid kättesaadavad kõigile, kes Hiiumaa pitse heegeldada soovivad.
Pitsiraamatus on näha valik Hiiumaa eripäraseid heegelmustreid, mille jäädvustamisega tehti algust juba paarkümmend aastat tagasi. “Imetlen kõigi nende inimeste pühendumist, tänu kellele see raamat teoks sai,” ütles Eller.
Raamatu valmimine tugineb Hiiumaa muuseumi juures tegutsenud Pika Maja Pitsiklubi liikmete tehtud eeltööle ja pidevalt täienenud mustrikogule, millest eriti iseloomuliku osa disainer ja käsitööseltsi juhatuse liige Irina Tammis digitaliseeris ja raamatuks kujundas.
Lisaks Tammisele olid koostajateks tekstide autor, Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo, pitside heegeldajatena käsitööseltsi juhatuse liikmed Sirje Eller ja Aet Reha, osa fotosid tegi Hiiumaa muuseumi fotograaf-kujundaja Urmas Liit. Keeletoimetaja täpse töö Terje Tammearu.
Näidised muuseumikogude põhjal
Hiiumaa heegelpitse tutvustava raamatu ilmumine on Nele Elleri sõnul tähtis ka selle poolest, et nii osales selts Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu eestvõttel toimunud pitsi teema-aastal, millega pöörati sellele kaunile käsitööliigile tavalisest rohkem tähelepanu.
Kuid Hiiumaal on püsinud huvi kohalike pitside vastu läbi aastakümnete. Helgi Põllo meenutas, et kui muuseum veel Kassaris oli, käisid mõned pitsihuvilised koos, et kogudes leiduvaid pitse järele heegeldada. See tegevus jätkus ka siis, kui muuseum oli juba Kärdlas ja kätte olid jõudnud 90ndad. Seoses riigi iseseisvumisega tõusis sel ajal ka huvi rahvariiete kandmise vastu ja paljud tegid need endale ise.
“Meie käest küsiti kogu aeg rahvariidepitside kohta, sest liikvel oli üks-kaks mustrit, aga meil oli muuseumis palju rohkem variante,” meenutas Põllo.
Nii sündis pitsiklubi idee vajadusest, teha muuseumi kogude põhjal näidisteks erinevaid pitsimustreid. Selle töö tulemuseks olid suured kaustad, kus vanad pitsid on n-ö läbi heegeldatud jämeda lõngaga ja käsitsi on juurde joonistatud ka mustrid, et kõik, kes heegeldamise vastu huvi tunnevad, saaksid oma oskuste järgi – kas heegeldust vaadates või mustrit lugedes ja ilma vana kahjustamata – ise pitsi valmis teha.
Käsitööseltsi juhatuse liige Sirje Eller rääkis, et lisaks muuseumi pitsikogule joonistasid nad mustreid ja tegid näidiseid ka eraisikutelt saadud pitside järgi. “Kogusime neid igalt poolt, kus midagi põnevat silma jäi ja nii on neid kogu aeg juurde tulnud,” rääkis ta.
Suure töö tegi toona Margit Kääramees, kes Pika Maja Pitsiklubi eestvedajana pani 2002. aastal kokku mustrikogumiku “Hiiumaa heegelpitsid I” ja 2005. aastal “Hiiumaa heegelpitsid II”. Esimeses vihikus oli valik vahe- ja äärepitse, teises rahvariietelt pärinevad pitsimustrid. Äsjailmunud raamat sisaldab paljusid nende vihikute mustreid ümbertehtuna n-ö uues kuues.
Ainulaadsed Pühalepa pitsid
Põllo sõnul pani pitsiklubi tegevus nägema mitte ainult heegeldatud pitside ilu, vaid ka ainulaadsust. “See puudutab eeskätt Pühalepa rahvariietele tehtud pitse ja kasutatud mustreid – nende analooge pole seni õnnestunudki leida,” märkis ta.
Raamatust selgub, et Hiiumaa, eriti Pühalepa rahvariidepitsid teeb eriliseks töövõte, mida tavaliselt ei kasutata. Nimelt heegeldatakse need pitsid pikiridade kaupa, ühesuunaliselt ja lõng katkestatakse iga rea lõpus. Omaaegsete rahvariidepitside mustrites aga võeti üle vanad tuntud ornamendid kirivöödelt, puust karpidelt ja muudelt tarbeesemetelt.
See näitab, et varajaste pitside loojateks olid Pühalepa kihelkonna naised-noorikud, kes võtsid heegeldamistehnika rahvariietes kasutusele juba 19. sajandil, kui heegeldamine oli uus tehnika. Hiljem, 20. sajandi alguses hakati teisteski Hiiumaa kihelkondades heegelpitse ise valmistama, kuid neid tehti oluliselt vähem ja ka mustrid olid Pühalepa omadega võrreldes palju lihtsamad.
Kaks pitsipiirkonda
Tuleb välja, et Eestis on kaks n-ö pitsipiirkonda – Hiiumaa ja Setumaa, kusjuures pitsid on täiesti erinevad. “Oleme siin Hiiumaal eraldiolevana kujundanud välja Pühalepa ja vähemal määral Reigi näitel oma kindla laadi,” toonitas Põllo. “Kui meie oma käsitöömeistrid oskavad hinnata ja väärtustada meile omast ja erilist, siis saame seda ka teistele tutvustada ja sel viisil ka pitside kaudu vaimset pärandit hoida.”
Ohtu näeb ta selles, et kiiresti muutuvas maailmas kipub esivanemate pärand ära lahustuma, aga kui see teadmine on raamatus, siis on võimalik seda mingil ajal taaselustada, kui see peaks kunagi vajalik olema.
Tuli oskaja inimene
Plaan uue pitsiraamatu väljaandmiseks tekkis mõttekaaslastel juba kümmekond aastat tagasi, kuid esialgu puudus selleks Helgi Põllo sõnul “tehniline valmisolek”. Peale seda, kui Hiiumaale tuli tagasi Irina Tammis, kes on kokku pannud ja välja andnud erinevaid käsitööraamatuid, hakkas terendama võimalus Hiiumaa pitside uue mustrikogu koostamiseks.
“Ma ei võtnud alguses väga kiiresti vedu,” tunnistas Irina Tammis, kuna teadis, kui suur väljakutse on ainuüksi nende skeemide tegemine. Kuid koos käsitööseltsi juhatuse liikmetega jõudsid nad kaks aastat tagasi arusaamani, et “Hiiumaa pits on meie pits ja me peame selle raamatu nüüd valmis tegema”.
Eelmise aasta detsembriks olid esimesed skeemiproovid tehtud ning kõigil kindlus olemas, et skeemid on loetavad ja kõik toimib. Raamatu väljaandmise tähtajaks kavandati tänavuaastane mardilaat, millesse koroona tegi omad korrektiivid.
Kuigi Tammise sõnul omavaheline koostöö raamatu ettevalmistamisel sujus, päris kõik siiski koroona tõttu plaani järgi ei läinud. Ometi – trükikojast jõudis raamat välja parasjagu jõulueelsete ostude ajaks.
“Me tegime selle raamatu enda ja kõigi nende jaoks, kes pitse tahavad heegeldada – neid on palju,” ütles Tammis. Ta avaldas lootust, et võibolla hakkavad äkki ka noored selle vastu huvi tundma ja teha tahtma.
Nüüd on igatahes Hiiumaa pitsimustrid kaante vahel, et need oleksid kättesaadavad kogu aeg – ka edaspidi, sest nüüd on need mustrid digitaalsed. Edaspidi saab kaaluda, kas anda raamat välja kordustrükina või näiteks käsitöölehtedena, iga muster eraldi lehel. Pealegi jäi hulk materjali Tammise sõnul veel kasutamata. Näiteks lihtsamad mustrid lükati seekord kõrvale, et “see raamat saaks ägedam”.
