Kohtasin Käinas Tarammi. Muuseas küsis ta, kuidas meil vesirotid kah elavad.
Ikka uuristavad tiigikalda ja õunaaia maa seest tühjaks? Et enne seal elanud Ottumaril olnud ilus kasvu viskav õunapuu, ühekorra vajus viltu. Selgus: juured alt viimseni ära söödud. “Jah,” kinnitasin, “liigub neid va vesirotte.”
Õnneks pole neid tänavu eriti näha, aga mullu talvel paksu lume all möllasid nad seal õunaaias, et vähe polnud. Uuristasid ennast esmakordselt isegi kiviktaimlasse sisse. Paljunduspeenral närisid pooltel valgepöökidel juured viimseni alt, nii et istikud olid pigem nagu mulda torgatud puuoksad. Üks agar oli uuristanud end tšiili araukaariani, ent selle juures miskipärast peatunud. Okaspuude juured neile vist ei maitse?
“Teil peaks üks haug olema nagu ennevanasti, pistaks vesirotid niuhti pintslisse!” arvas Taramm.
Misasja??
“Nojah, nagu nalja,” kinnitas Taramm ja valgustas mind lähemalt. Olnud nii, et jõid kunagi nemad seal tiigi kaldal viina ja loopisid lanti. Aga see va suur haugivolakas mitte ei näkanud. Talle ei meeldinud hõbedane lant. Tahmatasid siis landi mustaks ja kohe oligi haug otsas. Lahkamisel selgus, et haugi kõhus olid vesirotid.
Olnud jah nõnda, et nii kui vesirott kaldalt vette läks, nii kohe haug hakkamas. Ju ta siis mustade vesirottide püüdmisele nii spetsialiseerunud oli, et ka lant pidi must olema. Veel lisas Taramm, et muid kalu jagus tiigis küllalt ka, haug ei söönud veekogu neist teps tühjaks. Kuid jah, nii kui sai, nii vesiroti kinni kahmas. “Teil võiks jälle üks haug olla, vesirottide tõrjeks,” arvas Taramm veelkord.
Kodus rääkisin tollest vesirotimaiast haugist. Tuli aga välja, et “enne meie aega” st Nõmbale kolimist, elanud tiigis väidetavalt veelgi iidsem haug, kel suisa “sammal selga kasvanud”. Olnud selline röövel, et luuranud linnukesi, suisa püüdnud neid veepiirilt.
“Ohohh!” imestasin ja samas natuke kahtlesin. Miks mina sellest midagi ei teadnud? Nagu action mõnest looduseteemalisest tippdokumentaalist!
Igatahes üks vesirotijahti pidav haug poleks tiigis ehk tõesti paha? Muidu värisen kogu tiigikaldal kasvava magnoolia ja lõunapöögi pärast. Nüüd istutasin veel käharaid tammesid lisaks. Ega ometi mitte vesirottide söödaks?
Samas, ülearu muretseda pole tervislik. Üldiselt näib vesirotinuhtlus käivat lainetena. Vahel neid on, siis saabub mõneks ajaks rahu. Seega – manjaana!
