Sellest sai alguse väike mõttemäng teemal, kas Hiiumaalgi võiks olla vallakunstnik ning milline võiks olla tema roll. Kuidas võiks teadvustatud ja juhitud tegutsemine kunsti/kultuuri vallas Hiiumaa kuvandit parandada ja esile tuua ning elukeskkonda rikastada.
Hiiumaal on, hoolimata suurest hulgast siin elavatest ja liikuvatest professionaalsetest kultuuritegijatest, kultuuriga tegelemine omavalitsuse poolt alarahastatud ja -toetatud. Kuigi eelarvenumbrites on kultuuri- ja spordivaldkonna eelarveline summa lausa poolteist korda suurem kui teistes omavalitsustes tavaks, siis kultuuritegijateni jõuab sellest vähe. Hiiumaa vallas on prioriteediks kehakultuur. Vaimuharimine samaväärset toetust paraku ei saa. Suur summa läheb ilmselt ka hoonete püstihoidmiseks, mitte niivõrd neis tegutsevate inimeste väärtustamiseks. Väikese võrdlusena võib tuua, et kahe suurema kultuurikeskuse – Kärdla ja Käina – eelarve on kokku umbes pool Tuuletorni aastasest eelarvest.
Kehakultuur on loomulikult väga oluline ja teadupärast arendab füüsiline liikumine ka ajutegevust, kuid arenenud ajutegevus vajab ka vaimseid ja esteetilisi naudinguid.
Kultuurivaldkond arvatakse sageli olevat asi iseeneses – nagu meie vallavalitsusest öeldud – näitused ja kontserdid ju toimuvad! Kultuur elab. Seega pole vaja selle toimetamisi segada. Loomulikult. Kuid selle tegevuse taga on enamasti aktiivsete kogukonnaliikmete vabatahtlik töö. Kultuurisündmused sünnivad nende entusiasmist ja kaovad koos nende jõu raugemisega.
Hiiumaa on loovisikutele väga inspireeriv ja sobiv keskkond, sestap on siin neid ka üsna palju. Paraku pole ei vallavalitsejatel ega kogukonnal neist head ülevaadet ning ka selles vallas pädevat inimest vallas tööl, kes oskaks siin elavate loojate potentsiaali kogukonna ja Hiiumaa huvides paremini rakendada.
Tore on nimetada teos märgiliseks tervitajaks, Kärdla väravaks, kuid paraku ei leia maali kohta peale tollase ajalehenupu praegu enam mingit infot. Ei ole uudisnupuna ei hiiumaa.ee portaalis ega leia ka valla veebilehel.
Selle augu võikski täita vallakunstnik, kelle ametikohustuste hulka kuuluks vallavalitsuse, valla allasutuste ning kodanike nõustamine kunsti- ja kujundusvaldkonnas. Näiteks näituste korraldamise abi valla erinevates näituseruumides – sest nii mõnedki kenad näituseruumid on vallas olemas, kuid paraku pole inimest, kel vajalik kompetents näituste kutsumiseks ja kureerimiseks, ülevaadet kunstimaailmast, erialaliitude võrgustikest ja ka kohalike loojate potensiaalist, nagu mainitud.
Väike näide eelmainitud seinamaali teemadel – see, et seinamaal Kärdlasse sai tehtud, on väga tore algatus ja suurepärane, et kogukonna hääletusel just see idee välja valiti. Töö sai valmis ja sel hetkel sai kogukonda ka teavitatud, kuid sellega asi soikus. Tore on nimetada teos märgiliseks tervitajaks, Kärdla väravaks, kuid paraku ei leia maali kohta peale tollase ajalehenupu praegu enam mingit infot. Ei ole uudisnupuna ei hiiumaa.ee portaalis ega leia ka valla veebilehel.
Kujuteldav vallakunstnik oleks saanud siin abiks olla – esmalt aidanud Ülo Soosteri väikesemõõdulise põikiformaadis teose paremini püstformaadi jaoks kohandada, küsida nõu vallas elavatelt monumentaalkunsti haridusega loojatelt, kuidas Soosteri maali iseloomu monumentaalkunstile iseloomulike rastrite ja faktuuridega paremini edasi anda ning kuidas teos koos seda varjava kuuriga paremini esile pääseks. Vallakunstnik hoolitsenuks ka selle eest, et vallakodanike initsiatiivil sündinud teos paremini tööle hakkaks – oleks märgitud valla veebilehtedel koos taustainfoga, Ülo Soosteri nime, originaalteose infoga ja muu elementaarsega, mis intellektuaalomandiga kaasas käib. Praegu olen täheldanud, et mitmed saare külalised, sealhulgas ka kunstiharidusega, pole teost üldse märganud ja tõenäoliselt ei tea paljud erihariduseta turistid ka Soosterist palju. Sarnaselt selle teosega võiks olla välja toodud, kaardistatud, autorite info ja taustalooga varustatud kõik maakonna avalikus ruumis olevad kunstiteosed. Ehk saaks koostöös Turismiklastriga luua isegi maakonna kultuurse kaardi, kultuuriteekonna – nii nagu mõned teemateekonnad juba olemas on. Kohalike loojate tegevuse ja näituste kohta küsiti galeriis pidevalt infot. Näiteks võiks olla turismimarsruudina võimalik välja pakkuda tutvumine Hiiumaa praegu elavate loojate ja loominguga.
Vallakunstnik oleks inimene, kes lisaks vallaametite ja allasutuste kujundusalaste küsimustega tegelemisele, initsieeriks ka ise Hiiumaa avaliku ruumi rikastamist – visuaalobjektide, kujunduselementidega. Valla asutuste ja allasutuste ning maakonna turundamiseks kasutatava sümboolika ning avaliku ruumi kujunduselementide ühlustamist, maakonna turundamiseks tellitavate kujunduskonkursside läbiviimist. Valla ja maakonna turundamiseks ja tutvustamiseks kasutatav sümboolika peaks olema midagi, mis kasvab välja kogukonna soovist ja toetusest, on läbi arutatud, siis võtavad kogukonna liikmed selle meelsasti omaks ja hakkavad ise edasise turundamisega tööle.
Praegu on selliseks märgiks näiteks Hiiumaa Köögi ja Pagari logo, mida peetaksegi Hiiumaa ametlikuks tunnusgraafikaks, sest see on professionaalne ja universaalne. Eesti juhtivailt reklaamifirmade esindajailt on tulnud ka soovitus arendadagi koostöös Hiiumaa Tarbijate Ühistuga sellest märgist Hiiumaa ametlik tunnusgraafika. Praegu leiab Hiiumaa turismitoodete lehelt vähemalt kolme erineva kujundusega HIIUMAA-d ja ega kõrvalseisjal polegi selge, milline neist see ’õige’ on.
Praegu olen täheldanud, et mitmed saare külalised, sealhulgas ka kunstiharidusega, pole teost üldse märganud ja tõenäoliselt ei tea paljud erihariduseta turistid ka Soosterist palju.
Vallakunstnik oleks ka inimene, kes koostaks vallavalitsusele ja asutustele sobiva, ühtlustatud ning väärika kingitustefondi ja annaks soovitusi, millistel puhkudel mis esemeid võiks kinkida. Kuni Hiiumaa Loovisikute Vabaühendusel oli veel oma esindusväljapanek Nelja Nurga Galeriis, siis käisid valla asutustes töötavad inimesed väga tihti just esinduskingitusi otsimas. Praegu sõltub see ilmselt iga otsija enda kultuurialasest teadlikkusest ja kontaktidest. Vallakunstnik koondaks Hiiumaa loojate andmebaasi, kogemused ja pädevused ning suudaks kõikvõimalike kunstialaste küsimuste korral abistada ning ka kohalike loojate tegevust paremini nii valla huvides tööle panna kui ka väärtustada. Vallakunstniku ülesannetes võiks olla ka valla asutuste ruumidesse kohalike kunstnike tööde rentimine (tavapärane teenus – rikastub töökeskkond ja ametnike teadlikkus oma valla tegijatest ning ka kunstnik saab väikese boonuse ning väärtustuse).
Ja kus võiks töötada vallakunstnik? Näiteks vallamajas, arhitekti poolt äripinnana projekteeritud ilusas suurte lõunapoolsete akende ja eraldi sissepääsuga ruumis, kus 10 aastat asus Nelja Nurga Galerii.
Väga palju küsitakse praegu, miks me galerii tegevuse lõpetasime ja kuigi ma vastava selgituse galerii sulgemisel leheartikli juurde saatsin, siis paraku ei leidnud see selgitus siis leheruumi ja selgust küsijatele ei toonud.
Toon selle siin siis ära:
Nelja Nurga Galerii sündis 2015.a kunstnike initsiatiivil, sest Hiiumaal polnud siis ega pole uuesti ka praegu ühtegi kohta, kus kohalike kunstnike-loominguga tegelejate teosed ülevaatlikuna näha ja müüa oleks. Esimesed aastad sponsoreeris galeriid maja omanik, ehitusfirma, ja meil polnud muret rendi pärast. Kunstigaleriid ei ole kusagil isemajandavad ja väljaspool Tallinna ning Tartut ei toeta Kultuuriministeerium galeriisid. Galerii valve oli meil täielikult vabatahtlik ja näituste toomist ning korraldamist sai vaid osaliselt finantseeritud Kultuurkapitali toetuste ning valla tegevustoetusega. Saime küll Kultuuriministeeriumilt, kunstnikelt ja külastajatelt palju kiita, kuid mitte rahalist toetust.
Maja omaniku vahetusel kuus aastat tagasi tekkis galeriile rent, mis ei võimaldanud samal moel jätkata ja toonane Kärdla osavalla vanem sõlmis galeriid pidava MTÜ-ga koostöölepingu, mis võttis valla kanda galerii rendi ja kommunaalkulud ning vastuteeneks meie poolt näituste korraldamine galeriis. Valla poolt kirjutati koostöös toonase Kärdla Kultuurikeskuse juhatajaga sisse ka klausel teha meie poolt 5 näitust aastas kultuurikeskuse näituseruumis. Seega oli meie kohustuseks teha 15–16 näitust aastas ja valvata neid oma kulu ja kirjadega. Seejärel koondati ka Kärdla Kultuurikeskuse näituste kureerimise pädevusega professionaalne töötaja, sest meie käest sai teenuse tasuta.
Koroona-aastad ja turistide vähenemine kuivatas kokku meie niigi tillukesed omatulud ning vabatahtliku töö suurenenud maht kurnas ära viimasedki entusiastlikud loovinimesed, kes kena galeriid oma tööde tutvustamiseks hoida tahtsid.
Viimase kahe aasta jooksul sai korduvalt erinevates asutustes (vallavalitsuse mitmetele töötajatele eesotsas vallavanemaga, Arenduskeskuses, Turismiklastris) räägitud, kuidas võiks vald ja MTÜ koos galeriiga edasi minna – näiteks teha infopunkt-galerii. Nii nagu omal ajal oli praeguse putka asemel hubane ja lahkete töötajatega turismiinfopunkt Pritsumajas, kus turismiinfo ja sooja tassikese tee juurde sai nautida ja soetada kohalike loojate töid. Parim esmamulje Hiiumaast. MTÜ poolt pakkunuksime vahetuvad näitused ja valla poolt infotöötaja. Aastaringselt. Samasse saanuks mahutada näiteks ka avaliku arvutitöökoha. Vajadusel saanuks kaunis ruumis sõlmida abielusid, korraldada väikesi kontserte jne. Samuti saanuks kunstihariduse rikastamist jätkata kohalikud kooliõpilased, lasteaialapsed, sotsiaalkeskuse ja päevakeskuste grupid, kes galeriid seni regulaarselt külastasid.
Lootsime veel aastavahetusel, et suudame paari kuu jooksul mingi lahenduse leida, kuid meid tõsteti päevapealt välja. Ja eks leping ju tõesti lõppes. Vallavanem ütles, et me saame näitusi jätkata valla tööruumides. Siis sai selgeks, et ilmselt pole, hoolimata meie kümneaastasest tööst, vallas tekkinud ettekujutust, mida tähendab galerii. See pole lihtsalt rippuvad tööd ametniku kabinetis, vaid vastavaks kohandatud ruum koos asjatundliku galeristi ja igakülgse hariduse, infovahenduse ning turundamisega. Sestap ongi selle aasta algusest senises galeriiruumis kineetiline installatsioon – ’Ametnik’. Valgustkartev ja salapärane, sest ilusate ilmadega kaetakse suured aknad kardinatega ning turismi kõrgajal – juulikuus – tühi, sest installatsioon on ju kineetiline.
Selline unelm. Kunagi ei tea, sest asjad võivad olude muutumisel juhtuda. Võibolla õhkub ühel hetkel keskväljaku majast taas rohkem ka kõigile nähtavat ja nauditavat loomingulisust.
ja