Üks salukuusikute esimesi õide puhkejaid on kopsurohi. Võib arvata, et mõni hiidlane teda ei tunnegi. Pole ka ime, sest kopsurohi (Pulmonaria officinalis) on siin saarel paras haruldus. Vaid Kõpus, jah, seal teda natukese on leida. Näiteks Neljateeristist läände nõlvaaluse tee kõrval, jugapuude lähedal.
Varemalt on kopsurohtu leitud paarist kohast mujaltki. Üks leiuruut tähistati Kirde-Hiiumaal. Viie aasta eest leidsin kopsurohu sealt kogemata kombel üles. Nimelt Lojalt, sarapikuseljandikust üle tee mäenõlvast alla, saluilmelisest niiskest kuusikutukast. See oli üks rõõmustav kohtumine! Kopsurohi on nimelt üks mu lapsepõlve kevadlilli, kes Virumaal üpris tavaline metsaasukas.
Kopsurohi on üks isevärki taim. Karvasevõitu välimus kõneleb selget keelt kuuluvusest kareleheliste sugukonda, olles suguluses näiteks meelespea, ussikeele ja kurgirohuga.
Kõige silmatorkavamaks eripäraks on tema mitmevärvilised õied. Nupud roosapunased, avanevad õied lillad, mis edasi värvuvad siniseks. Keeruliselt ja umbestäpselt lahti seletatult tuleneb õiekrooni tooni muutumine rakumahlas lahustunud värvainest antotsüaanist ja rakumahla keemilisest reaktsioonist. Noortes õites on rakumahl happeline ja seega antotsüaani värvus punane. Õite vananedes muutub rakumahl aluseliseks, mistap võtab antotsüaan algul lilla, lõpuks sinise tooni. Arvatavasti on värvimuutus signaaliks tolmeldajatele, et siniseid õisi pole mõtet külastada. Õisi saavad tolmeldada pikkade suistega putukad: mesilased, kimalased ja liblikad.
Kopsurohu leviku eest hoolitsevad omakorda aga sipelgad, keda paelub seemnete küljes olev toitev lise. Nõndamoodi tassivad nad laiali ka sinilille ja kuldtähe seemneid.
Kopsurohi võib õide puhkeda üllatavalt varakult. Kunagi istutasin ühe taime koduaeda sarapuu alla. Tänavusel märtsikuul valitsesid külmade ööde ent päikseliste päevadega
ilmad. Ja päike tegi imet. Kui mujal veel lumi ja jää, siis selle sarapuu alune kümbles päevade viisi soojade kiirte paistes, mis meelitas ruttu välja kopsurohu esimesed paar võrset. Ning juba 26. märtsil avastasin ühe võrse õitsemas. Oli nii roosapunast nuppu, lillat õit kui suisa siniseidki.
Teine omapärane kevadlill, kellest siinkohal pisut juttu teen, on kollane kuldtäht (Gagea lutea). See liilialiste hulka kuuluv taim on meil enamvähem ainus looduslik sibullill. Tõsi, tema levik jääb mõneti segaseks. Usutavasti kasvab kollane kuldtäht suuremalt jaolt metsistunult, ikka rohkem inimasustuse lähedal ette jäädes. Veelgi laialdasemalt on täheldatud niitjate lehtedega väikest kuldtähte, keda aga kindlalt ei loeta meie algupärase floora hulka kuuluvaks. Aga või sel üliväga tähtsust. Erinevalt tapva vaibana vohavast kanakoolmest on kuldtähed täitsa kahjutud tegelased. Kiirustavad vara-vara aprillis õitsema, küpsetavad ruttu seemned valmis ja juuni alguseks on enamjaolt juba närbunud. Seega klassikalised efemeroidid. Nood on just sellise kiire üürikese kevadise arenguga rohttaimed, kes kibekähku oma maapealse tsükli läbivad, varuained maa-alustesse sibulatesse, mugulatesse või risoomidesse koguvad, siis kuivavad, et enamus aastast maapõues tukkuda. Nende üürikuses on oma võlu. Lisaks kuldtähele käitub sarnaselt lõokannus, veidi kauem peavad maa peal vastu võsa- ja kollane ülane.
Kollast kuldtähte kasvab mitmel pool Hiiumaal, eeskätt idaosas. Niiöelda päris looduslikuks kasvupaigaks võib ehk arvata näiteks Kassari Esiküla tammiku, kus ta jürikuudel ilutseb koos lillaõielise lõokannusega. Kärdla rannapargis võiks aga kahtlustada metsistumist. Tõin sealt kunagi kuldtähte omale koduaedagi kasvama. Hiljem istutasin nad klibutaimlast ümber puisniidumetsa. Ent vahi visasid – midagi jäi ikkagi ka klibutaimlasse maha. Ja levisid samast usinalt edasi naabruse murusse. Aasta-aastalt saab neid seal järjest rohkem. Nad puhkevad sel päikselisel nõlval õide metsa omadest palju varem, tänavu täiega juba 10. aprillil. Nende kuldsete õietähtede sära veel pruunis murus on ütlemata ilus ja südantsoojendav vaatepilt, tuleb tõdeda!
Lehekuul mattub nõlv paksu värskesse rohtu, kus iseäranis võilill laamendab. Alates nii umbes 20. maist on seal viimane aeg muruniidukiga peale minna. Kuid rohustu maha nülgimine ei näi kuldtähe jaoks olevat vähimgi mure. Ju on nad seks ajaks juba jõudnud sibulatesse oma varuained ära koguda, suisa seemnedki valmis saada. Järgmisel varakevadel puhkevad nad taas. Ning aina uutest kohtadest ilmub nooremaid taimi. Kollane kuldtäht on umbrohi, kes mulle vägagi meeldib.
