Euroopa aasta puud on valitud aastast 2011. Neist tervelt neljal korral on võitjaks osutunud Ungaris kasvavad põlispuud. Vähemalt ühte neist tahtsin ma seekordsel reisil kindlasti näha.
Selleks on maa lõunaosas Bataszeki lähistel kasvav karvane tamm (Quercus pubescens), kes osutus valituks 2016, aasta peale meie Orissaare staadionitamme. Et me tee Budapestist Pecsi viis just sealt mööda, siis oli pisikese põike tegemine lihtne.
Bataszekist edelasse kulges kõrvaltee põuast kuivanud maisipõldude vahel. Lammutatud raudteesilla avast põikas tee üles mäkke. Veel üks haak ning seejärel jõudis tee üksiku elumaja juurde. Ungaris on säärane eraklik eluase haruldane, valdavad ikka üha tihedad tänavkülad. Maja ümbrus osutus virsikupuude pärusmaaks, aina virsikupuude read, täis ahvatlevaid suuri oranže viljapalle. Üks virsikupuu oma jalajämeduse tüvega näis teiste kõrval vana auväärse hiiuna.
Siit maja juurest edasi tõusis betoontee järsult otsejoones mäkke. Ühtlasi on see tulvavete äravoolurenn – keskele kaldus tee keskel tõtleski just lakanud äiksevihma järgne oja.
Möödusime kreeka pähklipuudest. Mandlipuud puistasid juba esimesi vilju maha, kutsudes paari mandlit tasku pistma.
Imestama pani pilliroo kasvamine sel nõlval. Võsaribades turnis verevatel kontpuudel ja laukapuudel elulõngu. Teeveerel mustendasid pisikeste läikivate marjade kobaraid leedrid. Ent mitte mustad leedrid, vaid rohttaimed, Sambucus ebulus, eesti keeli lihtsalt väike leeder. Kahjuks vohas mitmel pool Ameerikast pärit võõrliiki siidaskleepiat.
Kuid järgmiseks jagus mul tähelepanu vaid eesootavale. Tundub, et midagi maalilisemat on raske ette kujutada. Avanev pilt mõjus nagu filmist pärinevaks. Üpris lageda künka tipus haljendas kaks laiavõralist tammepuud, nende varjus pisikene valge kabel. Ma olin eelnevalt näinud siinsest mitmeid ülesvõtteid, tegelikkus osutus märksa vägevamaks.
Need kaks karvast tamme on viimased jäänukid siin kunagi vohanud tammikust. Nad on õige vanad. Kabeliesine, see aasta puuks valitu, arvatakse olevat kogu Bataszeki piirkonna vanim puu, kusagil
300–400 aasta vahel. Ta pidi korralik puu olema juba 1754. aastal, mil kohalik saksa elanikkond sai valmis kabeli ehitusega. Nad püstitasid selle katkust pääsemise tänutäheks. Kabel paistab õige armas, lihtne ehitis, mis mõjub väiksemana, kui tegelikult on. Lahtises tornikeses ripub kell.
Suurema, ligi 18 m kõrge tamme tüve läbimõõt küünib viie jala ehk 1,5 meetrini, tüveümbermõõduks saadi 2015. aastal 479 cm. Küllap peagi paisub viie meetrini ära. Vähem mõjus pole ka tema kaaslane. Tüvi küll kolm jalga läbimõõdus, ent see-eest võra hästi lai, oksad laskuvad suisa maani.
Karvane tamm jääb oma mõõtmetelt harilikule tammele alla, need siin on enda liigi kohta aga vägagi märkimisväärsed. Ehkki seal Pecsi pool kasvab veelgi vägevam karvane tamm. Selleni jõudsime paar päeva hiljem.
Karvane tamm on Ungari omamaine liik, üldse mitte haruldane. Ta armastab kasvada kuivadel päikseküllastel mäenõlvadel. Paraku kipub see liik sagedasti hübridiseeruma teiste tammeliikidega. Nii kartsin nende Szent Orbani kabeli puude puhul, et kui “karvased” nad ikkagi üldse on. Mõne aasta eest Lõuna-Tšehhimaal nähtud puud päris liigipuhtad teps mitte ei paistnud.
Need siin olid igati õiged. Lehtede sopistuste kuju ei jätnud kahtlust. Karvased tammed, igatahes!
Sellelt kabelimäelt avanevad suurejoonelised vaated üle kaugele laiuva tasandiku. Paari versta tagune Bataszeki majade kobar oli kui peo peal. Üle kõige tõusmas Ungari üks kõrgemaid, 82,5 meetrine neogootilik kirikutorn.
Tulevikus jääb vaatepanoraam ahtamaks, sest need kaks iidset tammepuud on kabelimäe nõlvule külvanud hulga järglasi. Aga see on ainult hea – kasvõi osaliselt taaselustub siinset mäge muiste katnud karvase tamme mets.
