Õpilased, kes sel aastal oivikutena tuntud Singapuri õpilastele konkurentsi pakkusid, on need samad, kelle nägu saab Hiiumaa tulevikus olema. Kas nüüd aastal 2030, mille üle arutati Hiiumaa majandusfoorumil, kuid mõnekümne aasta lõikes küll.
Ettevõtjate arvamus, et Hiiumaa tee saab olema saare eripära väiketootjate nägu, kõlab hästi ja oleks tore, kui see ka tõeks saaks. Selle eelduseks on see, et inimesed tahavad siin elada ning neile on loodud tingimused ja mis eriti oluline – ühendused.
Kuid kasvõi niikaua kuni “kiire interneti loomine on Eestis aeglaseim asi,” nagu foorumil tabavalt öeldi, on suur tükk vajalikest tingimustest puudu. Siia ritta võib lisada ka laeva- ja lennuühenduse mille toimivus ja mis seal salata, ka soodsus on ülioluline. Paraku seda otsustajad seda tihti ei adu ning seda hetke ootama jäädes, millal see arusaam kohale jõuab, ootama jääda ei maksa. Kui ei küsi, siis ka ei anta.
Muidugi pärsib unistamist ja selle poole püüdlemist tõik, et täna me suudame tulevikku ette näha väga lühikese maa peale. Seda, millises maailmas hakkavad elama need noored, kes täna edukalt PISA teste teevad, ei tea täna keegi. Kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi võis teha pikki ja suuri plaane, sest maailm ei kihutanud silides edasi. Kiirus on juba nii suur, et kogu mööduvat maailma ei suuda me isegi parema tahtmise puhul hoomata. Me peame alles ise selles elama õppima.
