Kui aga ERRi saarte reporter teeb küsitlust Kärdla või Kuressaare kesklinnas, pole vaja isegi mitte vastajat kuulata, piisab juba reporteri kuulmisest. Murdekeele tunneb eksimatult ära.
Emakeelepäeval räägime eesti keelest kui ühiskeelest. Korraldame etteütlust, kus vaatame, et komad ja keerulised sõnad ikka selged oleks, ning kontrollime veel viis korda üle, et ühegi ö-tähe asemel kogemata õ-täht ei sattunud ja vastupidi. Muide, kui keegi kirjutab kuskil „tõõtama“, siis on see inimene suure tõenäosusega just saartelt pärit.
Kakskeelses maailmas elamine pole naljaasi.
Justnimelt kakskeelses, sest igapäevaselt kasutatakse saartel ju murdekeelt. Tihti ilma, et sellest ise aru saadaks. Ühiskonnas on levinud arusaam, et õigel murdekeelel peab olema ka kirjalik kuju. Nii nagu see on võro keele puhul. Tegelikult see nii ju ei ole. Keelekõla või siis peenemas keeles murdeaktsent on samamoodi murdekeele osa kui mõne teistmoodi sõna või väljendi kasutamine.
Murdekeelsete sõnade kasutamine kaob palju kiiremini kui häälduse erijooned. Kui paljud 15-aastastest hiidlastest-saarlastest täna veel näiteks teavad, mida tähendab sõna „jörm“? Vähesed vast. Seda enam, et sõna on mõlemal saarel veidi erineva tähendusega.
Aga kui need noored lähevad mandrile omasuguste sekka, keeratakse pead, kui kuuldakse nende ö-d, laulvat kõnemeloodiat, sõnalõppude ebaselget hääldamist või peenenduse puudumist.
Nad kõlavad teistmoodi.
Kristel Algvere kirjutab tänases lehes, kui kahju on, et Eestis on murdekeelt vähe kuulda. Tuleb nõustuda, et on kurb. Kuid siinkohal tasuks rõõmu tunda, et selles Eestis, kus Hiiu Lehe lugejad enamasti elavad, kuuleb murdekeelt iga päev.
Ja me peame olema selle üle uhked ning mõtlemagi endist kui murdekeeles rääkijatest.
Head emakeelepäeva!
jörm <jörmi, `jörmi> tusane, pahane, pahur, morn ▪ umigŭst `pεεlĕ `söusĕ jörmi olemĭsĕgă hommikust peale niisuguse tusase olekuga Phl.
Allikas: Hiiu sõnaraamat / Eesti Keele Instituut
ja