President Alar Karis märkis õpetajate streigist rääkides, et kõige rohkem ilmestab streigini viinud olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutunud krooniliseks.
Muidu tuimadeks peetavatel eestlastel on kombeks vaielda kirglikult. Ikka kohe nii, et karvad lendavad ja järgi ei anna keegi. Vägisi meenub pilt „Kuulsuse narridest“, kus Tatikas ja Vesipruul Pontu elutut keha üle aia loobivad, selmet surnud koer maha matta.
Hetkel, mil see juhtkiri valmib, on selge, et streigi esimesel päeval kokku leppida ei suudetud. Ei valitsuse enda sees ega siis ka õpetajatega. Kisub hoopis sinnapoole, et riiki valitsevad poliitikud kisuvad üksteisega riidu, süüdistades üksteist saamatusest ja tahtmatuses olukorda lahendada.
Palju on kuulda ka arvamust, et õpetajad lihtsalt pressivad välja. Polevat see koht ja aeg, mil peaks streikima hakkama. Samas tuleb nõustuda nii sellega, et ega paremat aega ei tule, ning samamoodi ka sellega, et streigi eesmärk on muuta elu ebamugavamaks.
Ühe asjaga võib Karise tõdemuses veel nõustuda: õpetajaamet on saanud viimastel kuudel palju tähelepanu. Jälle räägitakse murest, et varsti meil polegi enam koolides õpetajaid. Hiiu Lehe veebiküljel kirjutab üks õpetaja, et koolis õpilastega rääkides pedagoogi amet neis ülemäärast huvi ei ärata.
Tundub, et õpetajate streik saab Eestis omamoodi pöördepunktiks ning sellest saabki aina levinum vahend oma soovide nõudmisel, sest oskamatus kokku leppida on Eesti riigis aina süvenev nähtus.
