JUHTKIRI | Murrangute aeg

Naljaga pooleks võib ju korrata Kaja Kallase sõnu, et olukord ajab jooma. 

See kõik ei ole pelgalt hirm sõja ees, vaid üldisemalt teadmatus tuleviku ees. Paljud meist kindlasti mõtlevad, et suure maailma asjad on meist nii kaugel ja me ei saa teha mitte midagi. 

Aga saame. Mõelda suurelt. Kasvõi alustuseks tõdeda, et see maailm, milles me elasime viimased aastakümned, on lõppenud. 

Neil päevil leidis palju esiletõstmist Kanada peaministri Mark Carney Šveitsis Davosis peetud kõne Maailma Majandusfoorumil.

Tema sõnum oli see, et aeg on hakata tunnistama tõtt. Senine rahvusvaheline maailmakord on läbi elamas murrangut, mida iseloomustab suurriikide omavaheline konkurents ning reeglitel põhineva maailmakorra hääbumine. 

Keskmiste ja väikeste riikide tee on hoida kokku. Carney sõnul tasub meeles pidada, et kui me ei istu laua taga, oleme me toidus. 

Peaminister tõi välja Soome presidendi Alexander Stubbi kaks mõtet, millised me peaks olema. 

Kõigepealt põhimõttekindlad oma pühendumuses alusväärtustele nagu näiteks suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ja inimõiguste austamine.

Aga ka pragmaatilised, tunnistades, et edasiminek on sageli samm-sammuline ja kõik osapooled ei pruugi olla alati üksmeelsed. 

Tema sõnul peab tegelema maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ootama maailma, mida sooviksime.

Me ei tohi jääda lootusetult istuma käed rüpes, ootamaks, mis juhtuma hakkab, vaid kasvõi uskuma, et kõik laheneb. Ja tegutsema. Igaüks oma võimaluste piires. 

Sõjahirmu asemel vajab Eesti kainet pilku. Mitte paanikat, vaid arusaamist, et küsimus ei olegi ainult sõjas, vaid küsimus on, kuidas jagatakse maailma uuesti.