JUHTKIRI | Merepimedusega löödud

„Ei saa väita, et Eesti on mereriik, täna veel mitte. Eesti on lihtsalt väike mereäärne riik. Meid on siin tabanud suuremat sorti merepimedus ja sellest hetkel lahti pole saanud,“ rääkis Värk ja ütles, et lepingu sõlmimisega antakse panus ka merenduse populariseerimisse. Sammuke merele lähemale. 

Kui hakata mõtlema, milline sisu on sõnal „loodus“, siis see tähendab tegelikult Eestis (ja tihti ka saartel) elavate inimeste jaoks puid, mitte aga merelaineid. Sammaldunud metsaalust, mitte kiviklibust randa. Metsast on meil kirjamehed loonud niisuguse müütilise koha, kust kõik justkui alguse saab. Riigi metsapoliitika üle vaieldakse parlamendisaalis, televisioonis, leheveergudel ja sageli isegi sünnipäevalauas. Inimesed on valmis ennast puude külge aheldama, et saed ometi vait jääksid.

Mets saab hoopis rohkem tähelepanu kui meri. Selge see, et meie arvamuspilti ei ole vaja kallutada omakorda mere poole kreeni, kõik ei saagi ju lõpuks mereinimesed olla. Lihtsalt merest ja sellega seotud muredest ei räägi meil valju häälega eriti keegi. Ei räägita kõva häälega sellest, et kala on otsas ega ka sellest, kui saastunud on meri või sellest, millist sodi võib peita endas meresügavus. Ammu ei räägita enam, et mida oleks vaja ära teha suurte laevade Eesti lipu alla toomiseks või kui suurt rolli mängib meri näiteks NATO-s. 

Ja lõpuks inimesed justkui ei taju ka enam merd nii nagu peaks. Unustusse tundub olevat jäänud vana tarkus, et merega ei mängita ja merre tuleb suhtuda aukartusega. Sest meri karistab eksimuse korral kiiresti.

Vahel tundubki, et merega seotud teemad saavad meil suurema kõlapinna vaid siis, kui on juhtunud mingi suurem jama.

Vahel tundubki, et merega seotud teemad saavad meil suurema kõlapinna vaid siis, kui on juhtunud mingi suurem jama. Kuskil on näiteks reostus või on kellegagi juhtunud mõni sant lugu. Ülejäänud aja on meri lihtsalt üks selline ilus asi, mida on tore vaadata – miljoni dollari vaade.

Meresse suhtumise kreenimineku põhjuseid võib muidugi otsida nõukogude perioodist kui merd ei olnud eestlaste jaoks sisuliselt olemaski. Automaatidega piirivalvurid seirasid vaatetornidest rannajoont, et ükski inimene merele liiga lähedale ei ligineks. Meri tähendas inimestele vabadust. Mööda merd sai seilata kaugetele maadele, mööda merd mindi vabasse maailma. Sellest, mis asub seal, kus taevas ja maa kokku saavad, võis tol ajal vaid unistada. Sa võisid vaadata merd ainult kaugelt, endal süda tilkumas verd.

Kui ühelt poolt muudeti meri nõukogude ajal inimeste jaoks üha kaugemaks, kasvas samal ajal eestlase kui metsarahva müüt. 

Suuremad muutused inimeste mõtteviisis võtavad enamjaolt aega põlvkonna jagu aastaid, see tähendab nii 20–30 aastat. Hakates praegu taas oma palet rohkem mere poole pöörama, võime tõesti ehk veerand sajandi pärast näha, kuidas eestlasi peetakse (ja nad peavad end ka ise) praegusest rohkem mererahvaks ja ka meie meri on paremini hoitud.