Politsei ja ajakirjanduse suhe on tihti aastaajaline. Marja- ja seeneajal räägitakse sellest, kuidas mitte metsa eksida. Kooli alguses tuletatakse meelde, et tuleb enne sõiduteele astumist pead keerata ja autojuhtidel tasub olla tähelepanelik, sest igalt tänavanurgalt võib autoteele astuda mõni hajameelne väike tegelane. Jaanide ajal tuletataksemeelde kaine autojuhi olemasolu vajalikkust ning pimedal ajal räägime alati helkuritest.
Jätkuvalt on helkur selline asi, mida tuleb meelde tuletada. Vaatamata sellele, et juba mõned head aastad on helkuri kandmine kohustuslik ja mittekandmise eest terendab päris mitme helkuri maksumuse suurune rahatrahv, ununeb see ikkagi inimestel ära. Harjumused on visad kujunema, on ju helkur alles üsna uus nähtus. Tahaks loota, et igal aastal tuima järjekindlusega taolistest muredest kirjutamine teeb olukorda paremaks.
Võib tunduda kummaline jutt, et keegi ei osta endale helkurit, kuna see on nii kallis. Paraku tõde selline on. Elukallidus kihutab ülesmäge sellises suunas, et ostude tegemisel tuleb neid kaaluda. Isegi kui see maksab mõni euro. Kui on valida, kas saiapäts või helkur, siis valitakse vast ikka esimene.
Kui Eesti vabariik sai 100, kattus Eesti helkuripuudega, kuhu sai jätta ja kust sai võtta pimedal ajal liikluses enda nähtavaks tegemiseks helkuri. Miks ei võiks seda kommet Hiiumaal taaselustada? Omavalitsusele või mõnele ettevõttele ei tohiks väikese koguse helkurite soetamine üle jõu käia. Pigem tundub, et puudu on eestvedaja. Hiiu Leht ühineb siinkohal politsei üleskutsega ehitada helkuripuid ja pakub abikätt, et kui keegi tahab annetada helkureid, võib need tuua Kärdlasse lehetoimetusse aadressil Vabrikuväljak 1 ja meie leiame puu ja seisame hea selle eest, et need saaksid üles riputatud.
Seda, kui paljude inimeste elu on helkur päästnud, ei saa me kunagi teada. Aga me saame teha nii, et see arv oleks võimalikult suur.
