Kellel on uhke talveaed, saab omale koju luua ehtsa killukese vahemerelist loodust, mida siis on hea talvisel ajal nautida. Mitmeid liike, nagu loorberit, mürti, õlipuud jne müüakse poes ja need ahvatlevad end ostma neidki, kel talveaeda pole.
Olen minagi aastate jooksul soetanud poest mõne taolise. Lisaks pole suutnud vastu panna kiusatusele mõni vahemereline taim või seeme nende kodupaigast kaasa tuua. Sedasi saab liike, keda meil aiaärides ei müüdagi, näiteks iilekstamme, fillüüreaid, ruskuseid jne.
Algul on potitaimed pisikesed ja mahuvad ilusasti jaheda esiku aknalauale talvituma. Kuid mida aasta edasi, seda suuremaks nad sirguvad, seda kogukamad peavad olema kasvupotid. Võid ju küll üritada kiiremakasvulisi kärpida, ent lõpuks peab valiku langetama: keda jätta, keda mitte.
Mitte allesjätmine ei tähenda taime suvalist äraviskamist, Ei, ma istutan nad aeda maha, andes neile põhimõtteliselt võimaluse edasi elada. Kes elab, kes mitte, sõltub liigist, aga ka kasvukoha valikust.
Ehkki Vahemeremaade loodus tundub sageli kaunis kidur, on paljud sealsed liigid üllatavalt maiad. Nii näiteks nõuab viigipuu head viljakat, suvi läbi parajalt niisket maad. Sellisel pinnasel võib ta küll talvel maani külmuda, ent suve jooksul kasvatab taas ilusa lopsakalehise 3-4 jala kõrguse põõsa.
Ideaalis võiks pisut sedamoodi käituda ka loorberipuu. Mu seitse aastat tagasi soetatud loorberivits on aina suurema kasvutungiga. Paraku jääb võimsale juurestikule pott alatasa kitsaks ja lehed kipuvad koltuma. Pealekauba on kopsakas võra nagu puri, mis tormituuli püüab ja puukese kõige poti ja mullaga lendu viib. Tänavu oktoobris juhtus see taas ja just kevadel ostetud savipott läks pooleks. Kaotanud sedasi juba teise poti, viskas mul üle. Võtsin va “lendloorberi” ja istutasin ta metsaaeda maha. Olin seda kavatsenud teha järgmisel kevadel, aga mis parata. Vähemalt on huvitav jälgida, kuidas ta juba selle talve üle elab. Kui just väga krõbedat paljaskülma ei tule, siis päriselt ta kindlasti ei hukku.
Üks pirtsakas taim on rosmariin. Olen paaril korral teda õues talvitada üritanud. Huvitaval kombel elab osa oksi talve üle täitsa haljana, altpoolt on aga võrseil koor lahti. Mul on mulje jäänud, et rosmariin on paras joodik. Sel põuasel suvel pidin teda hoolimata plastpotist lausa iga päev kastma. Sellest hoolimata nägi taim õige kidur välja. Vastu sügist istutasin temagi metsaaeda. Selgus, et väiksel taimel oli hirmtihe, potti kivikõva kamakana täitev juuremass. Mahaistutamine meeldis rosmariinile niivõrd, et ta hakkas täiesti valel ajal, see tähendab nüüd sügisel õitsema. Ei tea, kas õiepidu enne surma? Noh, õnneks pole rosmariin enam mingi defitsiit ja uue istiku saab alati kasvõi toidupoest osta.
Kui rosmariini ja ka loorberi uue istiku võib alati saada, siis iilekstamm on tõesti defitsiit. Selle igihalja liigi noored lehed on ogajaservalised nagu iileksil, vanadel puudel aga piklikud ja sileda servaga. Eelnevast kahest peaks iilekstamm olema kõige külmakindlam. Iilekstammi on avamaale istutatud suisa Poolaski, kus väidetakse ta külmataluvuseks -20 kraadi. Kuid sealmail kasvab iilekstamm heal juhul vaid madala põõsana. Seni olen ma välja istutanud kaks iilekstamme. Läinud talvel valitses -19 kraadi juures peagu paljaskülm ja sain vaid hädapärase lumekuhilakese neile peale kraapida. Tulemus? Sedasi kaetult elasid nad üsna talutavalt talve üle. Seega vähemalt pinnakattetaimena võib meil iilekstamme kasvatada küll!
Jõulukuu on kätte jõudnud ja esialgu näikse see koduaia tagasopis õige lõunamaine: väikesed iilekstammed, haljendav loorberipuuke ja helesiniseid õisi täis rosmariin. Rosmariiniõied on seni üle elanud isegi kümnekraadise külma.
