Jaan Pomerants, eluaegne autojuht, meenutab tänase Hiiu Lehe külgedel oma seiklusi üheksakümnendate aastate Tallinnast Mustamäel. Ei ole meeldivad lood. Ja eks umbes sedamoodi me siin Hiiumaal Tallinnat ette kujutasimegi. Võibolla kujutame pisut ka siiamaani. Seal ikka varastatakse, pekstakse, tapetakse. Meie siin jätame kodus võtmed väljapoole ja automootori isegi sisse, kui poodi läheme. Vot see on turvalisus! Hiiumaal normaalsus.
Ometi hiilivad Tallinna kombed ligi. Järjest rohkem märkab (vähemalt Kärdlas/Käinas) autouste lukustajaid. Suvel kuuleb põhjendusena: „Nii palju võõrast rahvast!“ Talvel… Noh, siis on liigutus juba käe sees.
Aga ärme pane. Jätame lahti. Mitte selleks, et pahatahtlikel inimestel lihtsam varastada oleks, vaid selleks, et võim ei oleks nende käes. Selleks, et see haruldane turvalisus oleks jätkuvalt normaalsus. Tulgu inimesed siia ja vaadaku, kuidas autode uksed ja aknad on lahti, ja mõelgu, kuidas nii saab, et keegi ei varasta. Aga ei varasta, sest mitte varastamine on normaalsus. Kõik. Nii lihtne ongi. Kui hakkame kartma ja lukustama, siis muutuks varastamine normaalsuseks.
Õnn on elada kohas, kus normaalsus on mitte varastamine. Kus kõnnid õhtul läbi parkla poe poole ja näed, et õueleti müüja on kogu kauba ööseks välja jätnud. Sest tuleb ju homme niikuinii tagasi. Ainult kile on peale visanud, et niiskus kaupu ei kahjustaks. Las jäädagi nii. Milline vabadus.
Piret Eesmaa
2
sissetungimist kellegi kodusse oli
Hiiumaal möödunud aastal
2
ärandatud autot
(eesmärgiga sõita punktist A punkti B)
11
oli kõigi varguste arv
terve aasta peale kokku
ja