“Meil on täna pidupäev – poeg tuli koju, päriskoju,” oli Haja Kaev elevil häälega, kui talle aastalõpu lähenedes helistasin, et küsida, kuidas läheb.
Õigupoolest oleme Hajaga varem vaid korra kohtunud ja siis sain tuttavaks ka tema poja Tõnisega. Nad olid tookord jalutuskäigul – ema lükkamas ratastooli. Kui nüüd ühtäkki see suvine vestlus meelde tuli, võtsin viivitamata toru. Haja tundis mu hääle kohe ära ja meie jutt laabus, nagu oleksime ammused tuttavad. Enne, kui muudest asjadest rääkida jõudsime, kuulsin, et Tõnis on endiselt rõõmsameelne ning on kodus kuni kella viieni – siis tuleb hooldekodu buss järele ja ta sõidab tagasi oma igapäeva-koju.
Siis, nagu iseenesest mõistetavalt, tegi Haja ettepaneku nende juures kodus kokku saada. Muidugi nõustusin ootamatu kutsega, olles saanud kinnituse, et tulek nende koosolemist ei sega. Nii olingi varsti kohal ja nüüd tervitas ka ratastoolis istuv Tõnis mind, nägu naerul ja mitu korda “jaa” öeldes. See on tema keel, millest külalisenagi oli üsna lihtne aru saada – lugesin sellest välja, et olen teretulnud. Edasises vestluses oli ema vahendajaks ja paistis, et nende üksteisemõistmine käibki pigem pilgu kui jutu kaudu.
“Selle ajani, kui poeg eelmise aasta septembris Pargikodus elama hakkas, olime kogu aeg koos, kõik need aastad,” lausub Haja Kaev selgituseks.
Ta ei ole peale poja sündi tööl käinud. Aga arstide juurde tehtud visiite on olnud palju. Paraku pole selgunud vastust küsimusele – miks.
“Kogu aeg on poiss peas, mõttes,” tunnistab naine. Samas on tema ümber pere – pojale lisaks ka tütar, kasvamas on kaks lapselast. “See on olnud rõõmuks muidugi ja nad on mulle alati toeks. Selles suhtes on väga hea.”
Omad nimed, oma aeg, oma koht
Haja sõnul kutsub maikuus 30aastaseks saanud Tõnis pereliikmeid omakeelsete ja suupäraste nimedega. Nii ütleb ta isa Rihole R, õe nimeks on Tiina asemel Õ, õemees Jassi nimeks Ja-Ja-Ja. Õelapsi, kellega Tõnisel on sõbralik läbisaamine, kutsub ta lihtsalt titadeks. “Aga minu nime on kerge välja öelda tervenisti – olen ikka Haja,” ütleb ema vaikselt.
Nimed ja inimesed nende nimedega seisavad Tõnisel hästi meeles ja selle kohta oli Hajal lugu rääkida. Nimelt, kuigi Tõnis ei ole näinud kaks aastat oma vanaema, kellega koos pikalt elati, aga kes kaks aastat tagasi suri, sai ta fotot vaadates kohe aru, kes on pildil. “A,” ütles ta, kasutades nime, millega ta oli hakanud vanaema kutsuma.
Viimati käis Tõnis kodus eelmise aasta jõulude ajal. Siis sai koos olla pikemalt, mitu päeva. Aga nüüd on isa käsi haige ja emal oli äsja silmaoperatsioon ning vanemad ei jaksa poega enam tõsta. Seetõttu jääb kodusolemise aeg sel korral ühepäevaseks.
“On nagu on,” võtab Haja seda tõsiasja leplikult. Aga kui ta räägib sellest, kuidas Tõnis vaatas koju saabudes kõik kohad üle ja kilkas ning naeris, kui silma jäi mõni uus asi, tundus mulle, et iga silmapilk ühiselt veedetud ajast talletub meelde, et selle juurde hiljem naasta.
Haja ütleb, et nad abikaasaga on end harjutanud mõttega, et jäävad vanemaks ja tuleb aeg, kui poeg läheb kodust hooldekodusse. Siis, kui Kärdlasse hakati hooldekodu tegema, olevat küsitud, kas nad tahavad Tõnist sinna panna. “No loomulikult ma tahtsin, sest ma ei tea ju, mida tulevik toob,” oli ta aegsasti mõelnud.
Eelmise aasta juulikuus anti teada, et maja saab valmis ja kui kohe hooldekodusse ei tule, kaob koht ära ning selle saab keegi teine. “Minu jaoks oli raske, et see nii äkki toimus. Lootsin, et sinna läheb veel hulk aega,” tõi meenutus klombi kurku.
Haja räägib, et tasapisi on tal läinud kergemaks, sest kui ta teab, et pojaga on kõik korras, on tal süda rahul. Seepärast helistab ta enam-vähem iga päev hooldekodusse, et kuulda sealt, kuidas olukord on: “Ma pean seda teada saama.”
Hooldekoduga rahul
Haja Kaev on rahul, et hooldekodu, kus ta poeg elab, on Kärdlas – tema enda elukoha lähedal. “Mõelda, kui see oleks Tohvril või hoopis üle mere, siis ei saaks ma absoluutselt rahu. Et ma saan ikka ta juures käia, selles suhtes on küll väga tore.”
Haja käib hooldekodus kord nädalas, tavaliselt pühapäeviti ja siis lähevad nad Tõnisega jalutuskäigule või viib isa autosõidule.
Tõnis on seal, oma igapäevakodus olles heas tujus, rõõmsameelne ja jutustab palju. Ainult siis, kui Haja hakkab lahkuma, teeb ta ema sõnul krimpsus nägu – märgiks, et ta ei taha, et ema ära läheb. “See läheb ruttu üle. Ma arvan, et talle seal küll väga meeldib.” Personal ütlevat ka, et kui Tõnis oma toast välja tuuakse – ise ta ei liigu – siis terve maja kohe särab.
Kinnitust on saanud seegi, et iga asi on millekski hea. Haja leiab rõõmustamiseks põhjust näiteks sellestki, et Tõnis ei saa midagi paha teha, kuna on kogu aeg ratastoolis kinni. Aga teised puudega poisid kas viskavad midagi maha, või teevad midagi katki, kogematagi. “Minu Tõnis ei saa midagi sellist – pahandusi – teha.”
Sarnane kogemus on toeks
“Alguses pikalt pelgasin omastehooldajate tugigruppi minna – et kuidas ma lähen oma lapse pärast,” meenutab Haja Kaev. Aga kui läks, siis käib seal siiamaani ning ütleb, et enam ei taha sellest loobuda, sest on näinud, et see aitab. Alles hiljaaegu, 16. detsembril oli väike koosistumine.
Need tugirühma liikmed, kelle lapsed Pargikodus elavad, on Haja sõnul hooldekoduga rahul. On arutatud, et kui ka pere elab kuskil kaugemal ja laps on Kärdlas – vast see, et lapsel on head tingimused, korvab selle pikema vahemaa.
Haja on seda meelt, et tasub leida keegi, kellele oma muredest rääkida ja seda on lihtsam leida sarnase taustaga inimeste seast.
Ning ta räägib ühe loo. “Aastaid tagasi me sõitsime Saaremaale. Tõnis oli siis veel väike, aga sõidul lapsi kaasas ei olnud. Ühel hetkel tekkis vaikus bussi, keegi midagi ei rääkinud ja proua mu kõrval ütles: “Räägi!” Ma ütlesin, et kuule, tead, mul ei ole praegu mitte midagi rääkida, pole seda tahtmist. “Ei, koha nimi on Räägi.””
