Mullust suve meenutades tõden ikka taas, et jaaniaeg Saarnakil oli see kõigem. Kuigi hingest kipub aastakümnete kuludes suurem nooruslik kõigest vaimustumine ja romantilisus kaduma, siis päris nii kalestunud ma veel pole, et sel erilisel laiul õlgu kehitanuks ja “nojah” öelnuks.
Teda elustavad kasvõi mälestused varasematest käikudest. Neid pole küll palju, ent seda eredamad. Ja see iga mõne sammu järel vahelduv maastikuline, taimestikuline mitmekesisus.
Muuseas tähendasin mullusel jaanipäeval Pärna talus päevikusse järgmise võrdlusterea, mis võtab mu meelest Saarnaki päris toredasti kokku:
“Rahnuline pärnamets nagu Andide lõunapöögimets. Kivirahnulised koperdama sundivad rannad nagu Kreeta maastikud.
Kadaka-türnpuu tihnikud nagu lähisvahemerelised šibljakid. Loodusniidud ja vana talu nagu kadunud Eesti…”
— Jaanilaupäev kostitas äikse ja tugeva vihmaga. Kallas kapast, hiljem ikka morn ja vesihall. Sestap lükkus me paadisõit edasi. Kuid lõppes siiski see vesitsemine. Seltskond ja nasvärgid paati ning pota-pota-pota suund kagukaarde. Mööda nii ahvatlevana näivatest jalakakadastikuga Auklaiust, Pärglaiust ja männimetsatukaga Öaksest. Noh, vähemalt on neil korra käidud, 2005. aasta märtsis üle jää, lohutasin end.
Seejärel pikalt piki Saarnaki panoraami. Päike lõi sirama, värvides kirkalt üle laiu kiviranna, kadakariba ja männikutausta. Tjah, kui väiksed pidid olema need männid esmakordselt Saarnakile jõudes, aastal 1997. Ja veel 2001 ning isegi 2005 – mõtisklesin. Paratamatult kasvab laiu põhjapoolsem osa männimetsa. Kindlasti ei taastata enam endisaegset kõikevaldavat niitudelagedust. Hea, kui kesk- ja lõunaosaski suudetakse
pärandmaastikku mingil määral alal hoida.
Ahelikus kompsude käest-kätte andmine paadist maismaale, jalad lautri veesisestel ja veepealsetel kividel püüdlikult tuge otsimas.
Pärna talu õu. Mis parata, filmiklassika trügis meeltesse. Segu filmidest “Siin me oleme” ja “Mehed ei nuta”. Jaa, saarteromantika. Ehkki päriselu siin muiste vaevalt romantikast kubises. Aga noh, mina sel päikselisel suvepäeval ju ikka võisin, loodan. Ehkki, tõsi, romantismuselaine ilmnes pigem hiljem, takkajärgi. Pikajuhtmeline, nagu olen.
Kolid paigas, võtsime peagi ette esimese avastusretke. Siitsamast väravast välja, mööda kõrgete lillanutiliste metslaukude aasa, sinna kuhugi kivisema ranna poole. Vesiotsa liivaranna kõntsakuhjade naabruses kiskus niit lausa vesiseks. Siin asub soo-neiuvaipade kodu. Lausa paksult lehti, üksjagu ka õievarsi, mil esimesed ehtorhideelikud õied avanenud. Käoraamatud veel puhta nuppus, seevastu käopõlled viljunud ja lehed koltumas.
Jõudsime Laasna otsa kaljuneemele. Nojah, rangelt võttes pole see ju kalju, vaid rüsijäädest kokku kuhjatud rändrahnude lasu. Igas värvis ja mõõdus kivikamakaid, mõni teravatipuline päris tagajalgadele püsti tõugatud.
Järgnes liivasem rannakääruke. Siin tundus olemine nii laisakstegevalt ahvatlev. Nojah, ikkagi jaanilaupäev, mis siin ikka väga rabeleda. Viskasime siruli ja lihtsalt olime. Kõrvus lainte laisk laksumine rannakividele, silmis liiva järel kerkiv paeklibuvall, mille ehteks laiuv pihlapuu. Kadakate taga viskab männik väga hoogsalt üles. Tõesti, 2005. aastal pidid nad üksjagu palju madalamad olema. Toona kõndisin kogu selle Väinamere mõistes harukordselt kõrge kivise ranna läbi, mööda Röömna otsast, Saksamamäest, Kuusenukast, lausa Vähe-Saarnaki põhjaserva välja. Nüüd valitses aga iseäralik rambe minnalaskmise meeleolu. Noh, olgu siis pealegi. Ei jõua sedakorda kõike läbi laapsida, mis seal’s ikka. Võibolla on vahel hetke nautimine olulisem ja väärtuslikumgi – üritasin oma olematut matkaindu õigustada.
