Tapio Vares Mõned seemned idanevad massiliselt, näiteks õissaared või ahtalehised saared ja peagi oled hädas kümnete puutittedega. Sokutad küll neid tuttavatele jne, kuid ikka jääb kraami üle. Eriti jama on tammedega, kes kiiresti vägeva peajuure kasvatavad ja seetõttu mida varem alalisele kasvukohale saavad, seda parem.
Aastaid unistasin: oh, oleks vaid piisavalt kuiva maad selle lirtsuva metsa asemel, küll siis istutaks! Teeks näiteks lähisvahemerelise segakultuuri austria tammedest ja õissaartest…
Tänavusel talvel viskasin labidaga hea jupi kuivenduskraavi. Sai teine paar jalga sügav. Ning et märts jätkas meeldivalt soojal lainel, nagu terve senine talv, ja maa pehme, siis otsustasin hakata oma istikujääke metsa maha suskama. Algul kraavi lähistele. Siis aga avastasin, et see väike lõhe maapinnas on suisa imet teinud: ka kraavist eemal on metsaalune kuiv. Kas tõesti? Veider oli puid istutada turbasambla ja kailupuhmaste vahele. Alustuseks istutasin 60 idaplaatanit. Ega mul neisse usku pole, aga noh, kui ka maadjate võsuvate põõsastena hinge jäävad, siis aitab täista sellestki.
Ka kastanipuud (Castanea) on kahtlaselt külmaõrnad. Teisalt, kui aga meenutada Helsingi seitsmemeetriseid kastaneid, siis…
Seevastu erinevad tammed võivad üpriski perspektiivsed olla. Istutasin kivitammesid, austria, ungari jne tammesid. Ka idapöögid ootavad oma järge. Ja õissaared ja… Oh, peab ette vaatama, et senist hõredat männikut lehtseks džunglipadrikuks ei kuhjaks.
Tegelikult pole viimast paraku karta. Mets pole ju niisama mets, et puud ja kogu lugu. Ei, metsas elab ja liigub igasuguseid metselajaid. Siin-seal vedeleb näiteks suuri põdrapabulaid ja kooritud tüvedega noored haavad näevad väga kurvad välja. Põdrad-metskitsed on aplad lehtpuude järele, kitsed eriti just lumerohketel talvedel. Tundub, et süüakse pea kõike: sarapuud, sangleppa, pihlakat, paju ning muidugi tamme. Ainult kaske ei taheta üldse. Samas näiteks Soomes olla kasevõrsed üks kitsede peatoit. Nojah, ega seal taigavööndi Soomes kitsedel ju metsast muid lehtpuid väga võtta olegi…
Avastasin, et metsaalune on täis noori looduslikke tammesid. Kahjuks on neist paljud korduvalt tagasi näritud. Kuid mitte kõik. Mõned tammed on kitsede söögiulatusest kõrgemaks suutnud sirguda. Kuid neist suurematest on paraku omakorda mitmel tüve osaliselt kooritud. Õnneks elavad pea kõik sellise rünnaku üle ja kasvavad tasapisi aina suuremaks. Nii, et tulevikus on siiski loota, et kodumetsas nii mõnigi tore tamm elab ja haljendab.
Igatahes on karta, et eks ma omale muret ja rohkeid pettumusi tänavusel varakevadel metsa istutasin. Kitsedel on valik kui gurmeerestoranis: vali millist peent võõramaist tamme soovid! Kas liibanoni või
hoopis ungari oma? Või maitseks paremini austria tamm? Või eriti haruldane roog: Turneri tamm?
Aga et mingigi asjaga kindla peale minna, siis poetasin metsaraja äärde maha lisaks mõned pukspuud. Mul on karvane tunne, et see on peagu ainus kitsekindel liik. Vähemalt seni pole küll kunagi keegi mu pukspuid mekkidagi üritanud. Ju ta lihtsalt nii vastikult vängelt lehkab ja maitseb.
Ehkki nime poolest puu, on pukspuu hirmus aeglase kasvuga ja meil ikka põõsas. Väikese puu moodi hakkab ta minema ehk alles sajaaastaselt. Ja kes teab mis karme talve võib sajandi jooksul ette tulla? Nii et minu silmad igatahes oma pukspuumetsa ei näe.
Pukspuu on saartel osutunud vägagi külmakindlaks. Ainult lauslagedas on ta õrn. Seega peaks lõunakaares kasvama ees suuri puid, mis kaitseks pukspuud märtsipäikse kõrvetuse eest. Samas on Kärdlas ka lauslagedal kasvavaid uhkeid pukspuupõõsaid, kes elasid üle isegi tunamulluse väga karmi päikselise märtsi-aprilli.
