Just siis, mil viimne lehekuld kadunud puist ja valgust ning värve pole enam nagu õieti ollagi, löövad särama samblad. Tundub kui nad lausa hiilgaks hämarikku kõige roherohelisemat rohelist, mis üldse võimalik.
Kaks korda aastas
Miks on samblad just hilisel sügisel nõnda elust pakatavad? Aga seepärast, et just siis on nende uue kasvamise aeg. Õigupoolest kasvavad samblad lausa kahel korral aastas: peale sügise ka varakevadel. Just sellal, kui on palju õhuniiskust, aga ka veel või juba mõningaid plusskraade. Mõned liigid kasutavad ka ära lehtmetsade raagus olekut, sest siis jõuab nendeni rohkem valgust.
Samblad on ühed isevärki taimed, algelisimad maismaa taimeriigis. Arenenud vetikaist, ei ole nad jõudnud edasiste soontaimede täiuslikkuseni. Enamjaolt puuduvad juhtkoed ning pole neil juurigi. On vaid pisikesed mõnerakulised moodustised, mida nimetatakse risoidideks. Nendega ei saa nad sugugi mitte kõike eluks vajalikku kätte. Nõnda omastavad samblad vett ja toitaineid kogu oma pinnaga, kogudes lehtede ja varte rakkudesse tagavarasid. Seetõttu suudavad üle elada pikki kuivaperioode.
Eestimaa looduses leidub tublisti üle 500 liigi samblaid. Neist lehtsamblaid 400 kanti. Nende eristamine on tükati n-ö kõrgem matemaatika, iseäranis turbasammalde puhul. Jäägu need pealegi teadlaste pärusmaaks. Kuid mõne kodulähedase sambla selgeks saamine on jõukohane igaühele. Siinkohal vaid üksikuid näiteid.
Märka sammalt
Esimene sammal, kelle kunagi ära õppisin, on tüviksammal. Nimetasin teda algul palmsamblaks. Sest tõepoolest sarnaneb ta tillukese palmiga: vars nagu tüvi, otsas kaarduvate okste tutt. Sellised „palmid“ võivat olla isegi kuni 10–15 cm kõrgused, ise ma sääraseid „hiiglasi“ pole kohanud. Armastavad niiskeid kasvupaiku, ent võib leida ka suviti krõbekuivalt künkapealselt koduõuelt.
Hästi levinud koduaia sammal on niidukäharik. Ega tema välimust üksikasjaliselt kirjeldada kerge olegi. On selline kahar pehme vaip. Varjulises aiaosas võib luua lausa jaapani samblaaedade sarnase lausalise katte. Kes aga hoolsalt riisuda armastab, sellele on niidukäharik tülinaks. Reha või muruluuaga jõuliselt kraapides kipub ta väga kergesti inetute tortidena üles tulema.
Metsasammalde valik on juba palju laiem. Neist vast kõige ilmeksimatult äratuntav on harilik lehviksammal. Tema varrest lähtuvad oksad on tasapinnaliselt kahele poole laiali, meenutades nagu laiaks litsutud miniatuurset kuuske. Värvuselt heleroheline, muus samblastus hästi silmatorkav. Pigem kasvab väikeste laikudena muude sammalde seas.
Samuti veidi kuusekese moodi on metsakäharik. On aga karusema moega ning mitte nõnda „laiakslitsutud“ välimusega.
Kindlasti ei valmista raskusi ära tunda laanikut. Temagi meenutab tillukest puud, ent varrest lähtuvad oksad kasvavad korrapäraste korrustena.
Raamat sammaldest
Üks ilusamaid samblaid on harilik karusammal ehk käolina. Tema on päris hiiglane, varred võivad kasvada lausa poole meetri kõrguseks, mistap moodustab niiskuseküllastes metsades vägevaid kummuvaid kogumikke.
Tema sugulane palu-karusammal kasvab kuivemais paigus ja jääb madalamaks. Mu enda jaoks on ta üks lemmikuid. Kümnendi eest metsaaeda rajades ja maaparanduse käigus liivaseid künkaid kuhjates ei osanud ma arvata, kui hästi need palu-karusamblale meeldima hakkavad. Nüüdseks on kujunenud lausa mõned pehmed-karused samblamuru väljad. Kord aastas niidukiga üle käimine ei pahanda palu-karusammalt sugugi, seda tihedamad vaibad saavad.
Turbasamblad on aga niivõrd keeruline rühm, et nendega pole tavainimesel pigem mõtet rinda pista. Piisab, kui eristad rohelist, punast ja pruuni turbasammalt. Siiski on üks, kelle arvan olevat selgeks saanud. See on mets-turbasammal. Erandlikult ei vaja ta ilmtingimata märga kasvupaika. Võib sigineda lausa liivast kuhjatud metsaradadele. Nagu mu kodumetsas juhtunud ongi. Oma hele-ererohelise värviga on ta väga kaunis tegelane.
Kogu see jutt jäi sammalde tundmise mõttes ilmselt üsna häguseks. Esimeseks sammalde tundmaõppimise abimeheks ei ole parim mitte mustvalgete joonistega määraja, vaid näiteks 20 aasta eest ilmunud taskuformaadis „Väike sammalde ja samblike raamat“, kus sees väga arusaamist hõlbustavad fotod Eesti tavalisematest sammaldest. Nüüdsel ajal on seda raamatut küllap raske hankida. Kuid abistavaid pilte määramiseks leiab tänapäeval kindlasti hulgana ka netist ja nutist.
