Teisipäeval meie seast lahkunud poliitik ja diplomaat Vaino Väljas kandis elu lõpuni Hiiumaad endaga kaasas. Veel paar kuud tagasi küsis ta telefonivestluses hiidlaste eluolu ja Hiiumaa käekäigu kohta.
Ain Tähiste: Väljas heastas kõik
Mulle tundus, et juba Ülemnõukogu ajal (Ain Tähiste kuulus koos Vaino Väljasega Eesti Vabariigi ülemnõukogusse, mis 20. augustil 1991 võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest – toim) oli ta sisenemas Suure Vaikija perioodi, mingid sõnavõtud muidugi olid.
Tähiste sõnul oli ka kokkupuutumisi temaga vähe, aga kui koridorivestluseks läks, päris Väljas “Hiiumaa poisilt“ ikka klassiõe tervise järgi ja saatis tervisi emale-isale. Minu ema oli sündinud samal aastal ja käis Leisu algkoolis samas klassis kus Väljaski.
Eks iga inimene ole omas ajas – kui ma oleksin olnud 60ndate lõpus 70ndate alguses Tartu Ülikooli tudeng, siis oleks mu vaade olnud teine, aga taasiseseisvumise ajaks oli Väljas kõik selle, mis enne juhtunud, oma punamineviku, heastanud Eesti jaoks aastal 1988 suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega. Sealt läks see lumepall kõvasti veerema kuni Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ja EKP lõpetamiseni. Kahtlemata on ta üks suurimaid hiidlasi, kes ajaloo käiku muutnud. Kahtlemata on tuline kahju, et ta valis Suure Vaikija rolli – nüüd jääb üle paljude asjade kohta ainult oletada.
Harda Roosna: Suure Hiidlase pilt mustas raamis
Vist pole teist hiidlast, kes oma päritolust nii sageli ja nii suure hellusega avalikult rääkinud. Eelkõige hiidlane ja meremehe poeg, on ta öelnud diplomaatiliste tiitlite asemel. Igas pikemas jutuajamises meenutas ta oma varalahkunud isa, ema ja õde ning tema enda, tollase lapse südamevalu ja koduigatsust. Ikka võttis jutuks paadipõhja pudenenud varikala, kui sümboli kogukonna toetusest orbudele, leskedele, peredele, kus merelkäijat polnud.
Ka kodusaare ajaleht oli Vaino Väljase jaoks oluline. Ikka helistas, kui mõni teema korda läks ja tänas, kui temast kirjutasime. Peale teise suure hiidlase, Aadu Luukase missioonipreemia saamist 2017. aastal helistas Väljas ja ütles: “Ma tean, et ühe korra kirjutate te minust veel ja siis on selle loo juures mu pilt mustas raamis.” Õnneks nii ei läinud. Juba järgmisel aastal saime võimaluse kirjutada Vaino Väljase külaskäigust kodusaarele ja temanimelise pingi avamisest tema kunagise kodukooli, Kärdla Keskkooli aias. Väljas helistas ka pärast seda, tänas kõiki hiidlasi meelespidamise eest ja ütles, et see käik kodusaarele mõjus talle nagu psühhoteraapia. Isa üle vaadanud arstist tütar olevat öelnud, et ta on nüüd kümme aastat noorem, naljatas Väljas.
Nüüd siis, viis aastat hiljem, jõudis kätte päev, mil ilmubki lugu, mille juures Suure Hiidlase pilt mustas raamis. Vaino Väljas aga läheb ajalukku, kui otsustaval hetkel Eesti saatust mõjutanud suurmees, kes oma rolli ise kunagi ei rõhutanud. Küll aga oli alati uhke oma Hiiumaa päritolu üle.
Helgi Põllo: Hiiumaa-terakesi kandis ta alati kaasas
Minu kokkusaamised Vaino Väljasega olid nüüd, kui ta oli juba eakas, karjääri- ja suurest elust taandunud. Igas vestluses ja olukorras torkas mulle silma, et Hiiumaa oli tal justkui kogu aeg kaasas. See olla olnud nii ka siis, kui ta kohtus ükskõik milliste suure ilma tegelastega. Mingil hetkel jõudis jutt ikka tema sünnimaa ja sünnisaareni – ta ei jätnud seda puudutamata. Tundus, et tal oli tagataskus justkui lapsepõlves kogutud tarkuseterade karbike. Igasuguse olukorra kohta sai sealt võtta mingisuguse õpetliku mõtte, olgu see siis heinateost või kalapüügist. Ta jäi juba päris noorena üksi ning pidi kodusaarest eemal oma võimaluste eest võitlema. Seda enam on nii väärtuslik, et ta ei ole kuidagi kõrvale heitnud ega unustanud seda lühikeseks jäänud aega Hiiumaal, kust algas teekond suurde maailma.
Üks meie kohtumine [Väljasega] oli siis, kui oli Ernst Jaaksoni näitus meie muuseumis. Jaaksoni pärand tuli Ameerikast Eesti Rahva Muuseumi ja meie tegime Hiiumaal ka näituse. Siis ma mõtlesin, et millised diplomaatia suurkujud siit Hiiumaalt on ikka sirgunud – Ernst Jaakson ja Vaino Väljas – mõlemad on olnud maailmaklassi mehed. Midagi oli nende tarmukuses ja mõistmisesoovis ühist. Nii mulle vähemalt tundus, kuigi olen Ernst Jaaksoniga väga põgusalt kohtunud, Vaino Väljasega pisut rohkem. Üks hoidis Eesti vabariigi asja Ameerikas olemas ja alles, teine oli Nõukogude Liidu suursaadik. Aga olgu mistahes rollis – ei tohi kaduda inimene ise. Mõne võimekus Inimesena asju korda saata on kuidagi suurem kui teistel. Tööalaseid reegleid võib ju igaüks protseduuriliselt järgida, aga sinu olemine inimesena ei ole vähetähtis, eriti nendes rollides.
Me saime Hiiumaa muuseumisse Vaino Väljase suursaadiku paraadmundri, mis ühest küljest näitab, et ta saavutas usalduse ja pandi nii kõrgele positsioonile Baltimaadest ainukesena. Aga me võime seda vaadata mitme nurga alt. Kõiki neid asju, mis tollal toimus või mis mida mõjutas, me ei tea, sest ta jäi ise nii tagasihoidlikuks ega rääkinud sellest, aga nägime, kuidas siis, kui oli Eesti riigi taastamine, läks ta Ernst Jaaksoniga nii-öelda ühele poolele.
Eks ta pidi ka väga palju painduma ja kohanduma igasuguste olukordadega. Teame ju kõik seda nõukogudeaega – väga lihtne on inimesi nüüd hukka mõista ja süüdi mõista, aga otsustaval hetkel Väljas ei hüpelnud edasi-tagasi. Kui tema midagi ütles, siis see päris õhku ei haihtunud. Iga kord ei saa rusikat rinnale lüües ja barrikaadidel kärades asju lahendada. On ka teisi viise ja seda tõestas Väljas hästi.
Väljas tõepoolest jättis oma poliitilise loo tahaplaanile, aga seda tohutut kogemuste pagasit kandis ta kaasas. Seda sümpaatsem ja väärtuslikum see Hiiumaa-terakeste taskushoidmine minu meelest oli.
Kui me Eesti iseseisvuse taastamise järgsesse aega tagasi mõtleme, siis väga paljud, kellel oli kommunistliku partei taust, ei sobinud sellesse uude pilti. Ühel momendil hinnati Väljase panust küll, aga ega sellest siis ei räägitud väga palju. Tema rolli väärtustamine on tulnud hiljem, tasapisi ja tagantjärele.
Tollel ajal aga oli uus meelsus, Väljas tunnetas seda ja oskas poliitikast taanduda väärikalt, mitte vastandudes või kibestudes. See on väga suur oskus. Me kõik võime ju vahel saada natuke solvatud või arvame asjadest teisiti, aga kui sa suudad jääda väärikaks ja austavaks teistsuguste arvamuste suhtes nagu tema oskas – siis just see ongi väga suur inimlik omadus.
Endel Lepisto: Väljas oli õigel ajal õiges kohas
VainoVäljas oli suur riigimees ja diplomaat – õigel ajal õige mees õige koha peal. See, et ta igal pool rõhutas enda hiidlaseks olemist, oli talle nagu sisse kodeeritud. Ta on ise ka rääkinud, et kui suursaadikuna töötas, tutvustas ta Hiiumaad ja Eestist ka laias maailmas. Kõige muu juures ta ei unustanud kunagi, kust ta pärit on, rõhutas seda igal pool ja oli selle üle uhke. Mõte, panna Väljasele nimeline pink Kärdla kooli juurde, sündis Pühalepa Vanameeste klubi aruteludes ja sai teoks tehtud 2018. aastal. Leidsime, et ta on inimene, kes on väärt tunnustamist. Väljasel oli selle üle väga hea meel ja pingi avamisel toonitas ikka, et tema jääb hiidlaseks alati. Väljas pidas meie klubiga sidet päris pikalt, kuigi polnud klubi liige. Ta tundis huvi Hiiumaa mereajaloo vastu ja meie seda uurisime.
Vaino Väljas sündis 28. märtsil 1931 Hiiumaal Külakülas Emmaste vallas Lalli talus. Tema isa oli meremees, ema taluperenaine. Ema haigestus ja suri 1946. aastal, isa suri 1949. aastal ja õde 1948. aastal. 1939–1946 käis Väljas Leisu koolis ja 1946–1949 Kärdla keskkoolis. 1949–1950 oli ELKNÜ Hiiumaa maakonnakomitee propaganda ja agitatsiooni osakonna juhataja. 1950. aastal astus Tartu ülikooli ajaloo osakonda, mille lõpetas 1955. aastal ja 1973. aastal kaitses ta ajalookandidaadi teaduskraadi.
1951. aasta juulist septembrini oli Väljas Hiiumaa masina-traktorijaama (MTJ) poliitosakonna ajalehe Hiiumaa Kolhoosnik toimetaja ja kohusetäitja. Aastatel 1951–1980 töötas ta erinevatel parteilistel ametikohtadel.
Aastatel 1980–1986 oli Väljas Venezuelas ja Dominikaani vabariigis ametis NSV Liidu suursaadikuna ning perioodil 1986–1988 täitis ta Nicaraguas suursaadiku rolli. 1988. aasta märtsis oli tal suur roll Nicaragua kodusõja lõpetamises, olles rahulepingu sõlmimise vahendaja.
Aastatel 1988–1990 juhtis Väljas Eestimaa Kommunistliku Partei reformimist ja osales Eesti iseseisvusliikumises. Ta oli EKP KK esimene sekretär ning vedas 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. 20. augustil 1991 hääletas Väljas Ülemnõukogu liikmena Eesti taasiseseisvumise poolt.
Vaino Väljas on pälvinud Riigivapi III klassi (2002) teenetemärgi, Valgetähe II klassi (2006) teenetemärgi ja Aadu Luukase missioonipreemia.
Tema abikaasa oli Mai Väljas, kes suri 2018. aastal. Mai oli eesti keele õpetaja ja Eesti Heategevusfondi esimees. Poeg Peeter Väljas on ajaloolane, tütar Tiina Pärn lastearst.
