Arvo Tarmula Heino Noor töötas Emmaste koolis Eesti saatuseaastail 1940–1941. Pilte pole sellest ajast säilinud. Neid ei lubatud teha. Heino Noor oli tollal 18aastane, vaid aasta või paar vanem oma õpilastest, keda tal tuli õpetama asuda. Ta võitis õpilaste usalduse, sest valdas suurepäraselt õpetatavat ainet – eesti keelt. Tema meelisteema oli i-mitmuse moodustamine.
Nagu ikka juhtub noorte meesõpetajate puhul, jäi tema pilk peatuma võluvatel neiuikka jõudnud tüdrukutel, kellest üks muutus väga südamelähedaseks, kuid nagu ta ise ütles: “Ma ei võinud oma tundeid reeta ei pilgu ega naeratusega, direktor Brever oli väga karm ja nõudlik. Ka minu kodune kasvatus oli selline. Ma olin ju õpetaja.” Küllap süttisid ka noorte tüdrukute südamed. Meenub tema õpilase Milvi ütlus: “Ma panin tema juures kõike tähele, ka seda, et tal olid vinnid näos. Ja ma tahtsin talle alati esimesena vastata. Ja ma olin väga õnnelik, kui ta kiitis mu päheõpitud luuletuse esitusviisi.”
Mina, Sende Lipu, olen kuulanud mitmete tema õpilaste kiidusõnu oma õpetaja auks. Üks tema õpilastest oli 25aastane Einar Toompuu, tollane Emmaste valla komsorg. Õpetaja oli temast mitu-mitu aastat noorem, kuid sai Einariga sõbraks ja oli sagedane külaline tema kodus. Einar osales ka noorte õpetajate koosviibimistel. Heino hindas teda lahtise mõistuse ja laia silmaringi pärast. Seda, et teda 14. juuni 1941 küüditamisööl ära ei viidud, pidas ta Einari teeneks.
Siberist Heino siiski ei pääsenud, sinna viidi ta 1943. aastal. Noortele meesõpetajatele oli koolis toitu valmistanud Härde Pruul. Tema väga häid toite meenutas Heino väga sageli Siberis – unistuseks olnud, kui vaid saaks kõhu täis süüa nii kui Härde köögis.
Mina sain Heinolt telefonikõne 2010. aasta juulikuus, kui oli lähenemas Emmaste kooli juubel. See oli Saatus. Meist saidki telefonisõbrad ja minu kaudu laienes tema sõprade ring Emmaste vallas. Ta oli selle üle väga õnnelik. Ta sai vestelda oma kunagise õpilase Hedvig Ellermäega, mille üle ta väga rõõmustas. Ta rõõmustas Emmaste kooli uhke remondi üle, aga ka kordatehtud Sõru sadama ilusa väljanägemise üle. Pilte neist saatis talle Kaul Kikas.
Igal kevadel küsis ta, kas koolipargis õitsevad ikka nii kaunid sinililled ja nartsissid, kui tema ajal? “Õitsevad, õitsevad,” vastasin. Ja saatsin talle alati tema sünnipäevaks nii mitu sinilille, kui vanaks ta sai. Neid kimpe sai muidugi raamatu vahel kuivatatud ja kaardiks sätitud.
Mind köitis Heino Noore vaimsus, tema mitmekülgsed ja harukordsed teadmised kirjandusest, muusikast, keemiast panid mind lausa ahhetama. Tema oskus säilitada vaimuerksus nii kõrge eani.
Viimases telefonikõnes küsis ta: “Kas ka sel aastal õitsevad sinililled ja nartsissid koolipargis?” “Õitsevad, õitsevad,” vastasin, aga et see on meie viimane kõnelus, seda ma ei aimanud.
Mälestusi Heino Noorest pani kõigi tema sõprade nimel kirja
Sende Lipu
